Hommikul avanes selline tore pilt, öösel oli üks Ktm Kolakale kaissu pugenud enne reisu. Nagu näha, on Kolakas veel üsna laiali. Start peaks olema 10 h pärast.
Nagu alati jääb ajast puudu, nii ka seekord. Öösel avastasin veohammakat vahetades, et selle tagune simmerling on omadega õhtul. Niisiis tormasin hommikul Rollmeri ukse taha Tallinnasse ligilähedast tihendit otsima. Õnneks oli olemas, samuti sain ka veoketi Neeme käest kätte, kes selle mulle otse DPT`st toimetas. Kurisoole tagasi jõudsin enne lõunat, teha oli veel palju. Rehv vahetada tagant, laagrid üle kontrollida, kett peale panna ja muud nipet-näpet.
Asjade pakkimine käis vanal reisisellil nii poole tunniga. 17:30 sain minema ja jäin ainult 15 min hiljaks kokkulepitud ajaks Narva piirile.
Ees ootasid vanad semud Batman, Jänx ja Koha. Piiril läks nobedalt, natuke uuriti kuhu minek ja formaalsuse mõttes avati ka mõned kotid.
Kes veel ei tea, siis Venemaal on alko müük peale kümmet keelatud alates 2014 aasta maist, samuti on lettidelt kadunud sigaretid, kuid neid siiski müüakse, lihtsalt ei ole nähtaval. Õnneks saime ikka märjukese sellest poest kätte peale kümmet. Batman tegi uksel luuret. Putin teeb eurot järgi.
Otsisime ööbimispaika, vahepeal on uued teed tekkinud, mida kaardil ei olnud.
Esimene laagripaik lepikus, kõik on õhinas.
Batman`ist sai öösel Jürto, keegi ei tea miks!
See on juba teine laager. See päev oli üks tore päev. Nimelt sõitsime Sosnovoi Bori nimelisse linna, kus teadu pärast asub tuumajaam. Loomulikult tegime käimas olevatest reaktorite ehitustest pilte ja omakorda pildistasime kui spioonid ka jaama peahoonet, kus jäime vahele turvamehele. Korraga olime kõik tuumajaama koridoris selgitusi andmas, siis olime äkki kõik koos Uaziku kongis natsalnikute poole teel. Rattad jäid linna peale miski nahkvesti hoole alla. Meid kuulas üle ridakond ametimehi, kes arvasid vist, et me mingid pahalased oleme. Veel saime noomida, et kõigil äriviisad. No et ärikad ikka niimoodi ju ei reisi kohtumistele. Asi päädis 200 rubla trahvi ja 5 h aja kaotusega. Ja seda kõik laupäeval, kui kõik tähtsad ametnikud aeti 200 rutsi eest oma tadšadest välja. Absurd! Rataste juurde tulles oli nahkvestil kiire minema saada. Õhtul avastasime, et tüüp oli kõik meie kodinad läbi tuhninud. Jänx jäi ilma 20 eurost, minu kotist pugis ta vorste ja Kohalt näppas hääd plekist viinapitsid, vorstivaras va selline. Seega kustutati selle päeva kõik toredad pildid ära kahjuks.
Mõlkis reisupann, mis sai oma mõlgid 2012 aastal Uuralites reisides, töötab täies hoos.
Nagu oleks Soome jõudnud ja nagu ei oleks ka?!
Väike piknik kivil. Teed on seal vahvad käänulised, vaheldudes hää asfalt, halb asfalt, kruus ja väga halb kruus.
2010 aastal oli see tee veel ilus kruusakas, Putin on kõik ära ilusa rikkunud.
Ladoga ääres, kala me loomulikult ei saanud.
Ilusad rajad.
Kuna Jänx üritas purikat välja kiskuda, lõhkus ta suures hoos spinna ära, seega oli uut tarvis. Venemaal saab tee äärest kõike.
Turulised.
Kohalik tööhoos, need Uralid ei sure vist kunagi.
Jaanipäev Onega järve ääres, õhus on soojust ja sääski.
Õhtul liitus meie olemisega ka kohalik piiga Maša, oli teine vähe puine ja sorakil.
Hommikul äratas Anton mind küsimusega, et kas sul ka jalad kiiguvad? Öösel oli ilm ära pööranud, tuul järve poolt ning suuremad lained käisid telgi alt läbi. Sooja oli ainult 5 kraadi ringis.
Jänxil kukkus kanister ära, sooja on 3 kraadi. Vahepeal tuli rekka vastu, mille esiots oli lumine, arvasime, et nägime valesti.
Ei näinud valesti. Nüüd näitas juba 0 kraadi. Puud olid tee ääres vastu maad tänu lume raskusele. Kargopol oli veel kaugel.
Kargopolis võeti meid kui kangelastena vastu kahe tuumaalveelaeva inseneri poolt. Jätsime neile kustumatu mälestuse neljast ratturist lumesajus. Õhtul tegime koos napsu ja muljetasime. Kokku olime seal linnas tänu ilma veidrustele kaks ööd. Kohalikud ei mäleta sellist veidrust. Insenerid olid lahedad vanad, kes olid tulnud Severdovinski linnast sinna kalale, aga ilm oli nii veider, et otsustasid pigem meiega koos napsu võtta.
Mis linn see on Venemaal kui Leninit ei ole?
Kargopol on kirikute linn. Kohalik giid teadis rääkida, et neid on seal 26 või 27 ringis. Omal ajal olla see jõukas linn olnud ja iga jõukur oli endale oma kiriku ehitanud.
Selle torniga käis ka miski jutt kaasa, mida täpselt ei mäleta. Kas Katariina kinkis või oli see tema auks tehtud….?
Kargopol.
Kargopolis soovitati meil rattad politseimaja taha aeda parkida. 50 rutsi öö.
Ilusad teed.
Venemaal on teed treppis ja neid ei kannata sõita rahulikult. Kõige parem on sajaga üle lennata kuni juppe hakkab lendama!
Selle reisi esimene ja viimane katkine lohv.
Idüll, gepsu kinnitus lagunes ära, kuna tee oli nii treppis. Soometraat on alati abiks.
Ja nii need kruusakad kaovad.
Hakkame kohale jõudma. Venemaal väikeseid asju ei teata ega tehta.
Antoni tähik on vähe kahtlane, koju on nii 2000 km.
Arhangelski külje all külas.
Vorstimajoneesiküüslaugusinepisakuska!!!
250 rubla, paar kipsikruvi ja uus tagatuleklaas olemas.
Perekond kes meid võõrustas.
Kohustuslik pilt Jõgeva mc matkavõitluseks.
Sattusime pulmalistele peale või oli see nüüd vastupidi.
Kolakal täitus 250000 km.
Tüüpiline kolkapood.
Tundub, et Kolakas on Venemaa jaoks liiga raske.
Siit me jälle kala ei saanud.
Kohalik motomees, Jawal oli gps peal ja puha.
Iga õhtu oli pidulaud ja tervislik toit.
Bensiini on vaja, loodetavasti sealt kusagilt saab.
Laagrimelu
Lõpuks on soe.
Nämm-nämm, koka üllatus nagu Jänx ütles.
Väga mõtekas arvestades neid teid seal.
Enne Luhamaad osteti hääd venekraami kuhjaga.
4000 km ja pea 2 nädalat. Tagasi kodumaal.
Laho metsaonnis
Liikuvat pilti kah :)