• Youtube

Horvaatia-Prantsusmaa 2009

Kuidas Karu, Põrguline ja Argo Vahemere ääres käisid.

Nagu ikka, kujuneb reisi-eelne päev kiireks ja magamisaega eriti ei jää, ja no ega eriti magama jäägi kui ärevus suur, et jälle minek. Ühesõnaga nägi õu meil välja nagu mõni tsikliremonditöökoda. Kolmel tsiklil vaja vahetada õlid, piduri-
klotsid, kulunud rehvid, minu omal ketikomplekt, õe rattal lisaks esiamordiõli, tegevust jätkus. Pakkimise jätsime hommikuks – pea vähe selgem äkki.
Kokku sai lepitud, et järgmine päev kella 9-ks on kõik Kurisool valmis ja äräsõit, kui tahame õhtuks Poolas Bialystokis olla. Magama saime kahe paiku öösel, jättes garaaži alla reisi ootele Horvaatiasse minu Yamaha Super Tenere, õe Kawaski Sephyr 750`i ja Argo Yamaha Fzr 600`se.

Päev-enne-minekut.

1. Päev

10.6 Kolmapäev – Kaheksa paiku Kurisoole jõudes, õde alles magas sügavat und. Selge, kell 9 ärasõitu ei toimu. Pakkisime asjad kokku, suurem osa meie kolme asjadest tuli minu tsikli peale. Enne lõunat saime kõik kolm liikuma ja nagu kiuste, hakkas ladinal sadama. Teised läksid ees, mina tahtsin puht sportlikust huvist teada palju mu ratas koos kodinatega kaalub. Kuivseguainetega tegelevas ettevõttes oli paras kaal olemas. 292 kg ilma ja 370 kg koos minuga. Tühimass on passis 226 kg, suurem osa lisakaalust oli tagaotsa peal kolme täispuugitud kohvri ja kahe telgi näol, mägedes hakkab nalja saama, olin kindel. Mäo ristis tankisin paagi täis, pea 28 liitrit, no natukenegi lisa raskust esirattale. Vihma kallas ja kolm väga erineva suunitlusega tsiklit vurasid õhinal Ikla poole. Enne Läti piiri vihm lõppes, kuid värskendas meid lühikest aega, aga see-eest rajult
Riia külje all, aga sest polnud midagi, ei ole sitta ilma, on sitt varustus nagu ütleb moodne vanasõna. Ühes peatuskohas Lätis oli reisi esimene võtme-
komplekti avamine. Minu tsiklil oli vist suur reisiärevus ja otsustas suurest õnnest õli tilkuda nagu kutsikas, kes suurest õnnest kollast laseb. Õnneks piirdus seekordne remont õlifiltrikaane poltide pingutamisega. Esijalgne plaan õhtuks Bialystokis olla ei tahtnud kuidagi edeneda, niisiis leidsime maha jäetud maja Marijampole lähedal Leedus. Algas tavaline laagri rutiin, priimuse peal tehtud sousti kõrvale maitsesime kohalikku õlut. Üksmeelselt hääletasime neljast erinevast õllest parimaks Taurase nime kandvat kesvamärjukest. Öösel lasid rukkiräägud telkide ligidal oma jubedat rääkumist ja rebasekutsikad mängisid õele kolli oma kõhedust tekitavate häälitsustega.

juurotrip-015

2. Päev

11.6 Neljapäev – Hommik oli ilus, teised veel magasid. Hakkasin oma tsiklilt paaki maha võtma kuniks teised ärkavad. Õhtul kukkus Zippo nii kenasti kuhugi paagi alla peitu,
et pidin lammutama hakkama. Vahepeal vajus punane maastur õue, arvasin, et nüüd tuli peremees koju, noogutasin viisakalt, tema tegi sama ja tegi samas ruttu minekut, ju vist ei olnud ikka peremees. Varsti olime jälle teel, kõrvus kostis muusika mp3st ja tuju oli hää. Ees ootas rekkasid täis ja rööpas maan-
teedega lahmakas Poola. Olin natuke õe pärast mures, kel sõidukogemust napilt ja esimest korda kahel rattal Poolas, aga nagu hiljem selgus, sai ta väga hästi hakkama. Enne Poola piiri kohtusime keskealise paariga „Harrikal“ kes suundusid Casablancale. Jagasin neile omi muljeid ja tee soovitusi eelmise aasta Portugali reisist, kus nad ka ära tahtsid käija. Mida rohkem lõuna poole liikusime, seda rohkem hakkas mulle Poola meeldima. Ilusad korras külakesed, teed ka suht hääd, rekkasid ka vähem.
Vahepeal sai õel bensiin otsa ja hää venna, nagu ma ikka, niristasin oma meeletust 31 liitrisest paagist joogitopsiga talle pühavedelikku. Otsisime kiirelt bensuka mingis väikses asulas, leidsimegi, inglisekeelt ei rääkinud keegi, kaardimakse oli olemas, aga ennem pidi kindlasti ära ütlema palju bensiini tahan ja siis tuli onkel, kes piinlikult kõrval seisis ja jälgis, et grammigi rohkem ei läheks. Õel läks tsipa rohkem- jama kui palju, õnneks oli mul poola metalli ja vana rahunes maha. Kohalik tsiklist tuli ligi meid tervitama, oli väga õnneliku olemisega. Edasi hämaramas sõites otsustas Argo esituli, et aitab küll valguse genereerimisest. Katkusime pirni maha, välja tuli väga imeliku kujuga pirn, arvasin, et sellist küll bensukast ei leia, kuid võta lenksust, esimeses bensukas oli olemas, võtsime paar tükki varuks. Laagri panime püsti ühe bensuka taga asuval haljasalal. Telgid püsti, priimus huugama, jälle kohaliku õlle pruulimine. Seekord võitis õlu nimega Tatras.

IMG_9795

3. Päev

12.6 Reede – Öösel oli väheke sadanud, kuid hommik oli ilus. Asjad kokku ja teele, ees ootasid Tatrad ja hüvasti igavad sirged teed mööda lauskmaad. Peale lõunat ületasime piiri ja olime Slovakkias. Teed läksid aina käänulisemaks ja ikka ülespoole ja jälle alla. Järskudes nõelasilmakurvides üles keerates andis raske taguots eriti tunda, vahepeal pidin püsti ette end kallutama, et esiots maas püsiks. Nautisime kitsaid mägiteid ja hullutavaid kurve. Ühe kurvi tagant avanes tore vaatepilt- natuke üle poole tee oli sisse varisenud, sinna oleks kaks väikest Škodat ilusti mahtunud. Õnneks oli väljas valge ja meie augu sügavust vastu tahtmist proovima ei hakanud, pimedas ei oleks vast nii hästi läinud. Saime ka värskendavat paduvihma ja valusat rahet, õnneks olid need lühiajalised. Sõitsime läbi mustlasagulite. Lapsed jooksid meile järele, vanemad inimesed tulid tänava äärde kaema.
Majad, kui neid võib nii nimetada  – pigem hurtsikud, oli lagunenud ja räämas. Läbisime mitu sellist külakest. Eriti jäi meelde üks naine, kes teele jooksvast ja lehvitavast lapsest kinni haaras ja labakäega vastu pead hakkas lahmima. Kontrast missugune!
Ühes külas otsisime poodi söögi tarvis aga keegi ei osanud sõnakestki inglise või saksa keelt, poodi ei olnud kuskil näha ka. Üks bensuka müüja helistas oma sõbrale, kes rääkis inglise keelt ja juhatas meid siis poodi.
Kuna oli üsna jahe, siis otsustasime siseruumides ööbida. Leidsime suurepärase vaatega suusakuurordi, mis kõrgus väikese linnakese kohal. Ühtegi keelt peale kohaliku registratuuris ei räägitud, saksa keelest said natuke aru. Üritasin neile selgeks teha, et maksame kahe inimese toa eest, ning toon oma madratsi kaasa ja magame toas kolmekesi. Vana ei saanud mu vigasest saksast eriti aru ja jahus, et neil on tubades voodid olemas ja et ma ei pea enda oma kaasa võtma. Lõpuks ikka adusid ära, et tahame odavalt läbi saada, nii saimegi 40 euri eest hotellitoa kauni vaatega alla orule. Tuba käes, läksime alla linna kehakinnitust kaema, astusime esimesse urkasse sisse, see osutus õllekaks, kahest vedelal kujul kotlettist loobusime ja astusime välja. Meie järgi tuli kohe ka üks tegelane, küsis midagi kohalikus keeles, ise kätega vehkides. Lugesime sellest etlemisest välja küsimuse, et kas me süüa tahame. Saanud jaatava vastuse, viipas too, et me talle järgneks. Röömsalt astusime giidi järgi, õnnelikud, et Slovakid nii sõbralikud ja abivalmid. Vana seletas kohalikus ja meie erinevates keeltes vastu nii palju kui oskasime. Astusime erinevatesse asutustesse sisse, aga kuna aeg oli hiline, siis osades enam süüa ei saanud ja need kus sai, olid rahvast täis. Otsustasime minna hotelli tagasi ja priimuse peal „Turbokaid“ teha. Seda vanale seletades, hakkas see mingist „Eebru-eebrust“ jahuma, meie muidugi midagi aru ei saanud. Vana ikka korrutas „Eebru-eebru“, lõpuks adusin ära, et vana tahab giidiks olemise eest tasu saada. Meie muidugi nii ei arvanud ja seletasime, et nii ei ole ilus jne. Vana muutus juba üsna kurjaks, leidsin taskust 10 senti ja viskasin selle talle, see šest solvas teda, mida ma olingi taodelnud, vana sai sellest aru ja palus viisakalt andeks ning soovis vist paremat. Nii palju siis sõbralikust kohalikust- ikka raha peale väljas. Hotellis tegime nuudleid ja viisime ühtlasi läbi järjekordse kohaliku õllepruuli võistluse: võitis Šaris.

IMG_9808

4. Päev

13.6 Laupäev – Hotelli hommikusöök oli rikkalik ja kosutav. Mõnda aega saime mägiteid nautida, kuniks kadusid mäed ja hullutavad kurvid. Ühes bensukas kaarti uurides kuulsin selges eesti keeles kedagist mind kõnetamas.
Kallid kaasmaalased olid tagasi teel Horvaatiast, kuhu oli meiegi siht jõuda. Vahetasime muljeid ja tee soovitusi. Varsti olimegi Ungaris, mäed kaugenesid tahavaate peeglisse ja päike säras kuumalt, ühtlasi puhus kõva soe tuul. Külakesed, mida läbisime olid piinlikult korras, ei mingit korralagedust ega prügi tänavatel. Inimesi ei olnud kuskil liikumas näha, tea kas oli see tingitud kellajast ja kuumast ilmast? Õhtuks olime Budabestis. Öömajaks valisime kepsust suvalise äärelinnas asuva kodumajutuse 75 euro eest, ka siin
magasid kaks voodis ja üks madratsil. Omanikule kinkisime vastutasuks väikese Vana Tallinna, pärast tõi ta pudeli veini vastu. Nautisime Doonau äärset linnasära ja tiirutasime lihtsalt linna peal ringi kuniks maandusime linna baikerite kogunemise kohas. Tegime õega tutvust kohaliku rämpstoiduga, suurte ümmarguste õlis praetud saiade näol, mille peale sai igatsugu manti tellida, maitsesid hääd, kutsuti Langosteks. Argo otsis kangekaelselt ülesse mäktonaldsi, tahtes teada, kas purgerid on sama maitsega kui Eestis, olidki. Magama saime üsna hilja, õllepruulimise asemel maitsesime peremehe kingitud veini, oli parajalt magus-hapu.

IMG_9840

5. Päev

14.6 Pühapäev – Voodis oli mõnus ärgata, peremees vaaritas köögis kohvi ja pakkus hommikusöögiks saiakesi. Liikuma saime pärastlõunal. Budapesti tahaks tulevikus tagasi minna ja pikemalt linnaga tutvuda, see on kindel. Suuna võtsime Balatoni järvele. Külastasime oma toiduvarude täiendamiseks mingit marketit. Kuna kursi vahe oli võrreldes krooniga üsna suur, siis keegi ei viitisnud erilisi arvutusi teha mis miski maksab, pealegi oli vaja kohalikust paberist lahti saada. Poest väljudes oli ostukäru täis igasugu veine ja hääd-paremat. Suurem osa sellest läks minu niigi koormatud tsikli tagaotsale. Põdesin kas tagumine raam sellele raskusele vastu peab, õnneks pidas. Balatoni ääres maandusime vastu järve
oleva mahajäetud rannamaja platvormil. Panime telgid püsti ja algas tavaline laagrikultuur. Järv ise oli oma rohekas-sinise värvusega lummav, kalamehed olid muidugi omas elemendis. Õhtu saabudes algas väga imelik sumin-pinin, õhk oli sääskedest paks. Huvitaval kombel need piina tekitavad tegelased meie verd eriti manustada ei soovinud, mõned üksikud olid julgemad. Tähelepanuväärne oli veel, et sääsed reageerisid madalatele helidele, eriti köhatamisele. Ühtlane pinin muutus hetkega tooni-paari võrra kõrgemaks kui köhatasin. Sel õhtul sai palju kohalikku maitsvat veini degusteeritud, üksmeelselt olid kõik hääd.

IMG_9882

6. Päev

15.6 Esmaspäev – Hommik oli juba täies hoos kui me telgist välja saime. Kiiret ei olnud meil kusagile- puhkus ju ikkagi, kuid otsustasime siiski, et järgmise laagri paneme püsti juba mere ääres. Kodinad koos, võtsime suuna Zagrebile. Horvaatia piiripunktis küsiti kas suitsetan, vastus oli jaatav. Edasi päriti kas kanep ka meeldib, ei salganud ega lükanud ümber. Uuris, kas mul talle rohelist on pakkuda, ei olnud, küsisin et äkki tal endal on, valvur hõikas teise valvuri meie juurde ja seletas, et näe mees tahab rohelist, vana vastas kahetsevalt, et ei ole pakkuda-keegi ei olevat viimsel ajal vahele jäänud. Kogu vestlus käis naljatavalt, väga positiivsed kujud olid igatahes. Natuke maad sõitmist ja oligi esimene teemaksupunkt, saime pileti ja vurasime meeletult siledal asfaldil ning autodest tühjal maanteel Zagrebi poole. Argo oli nüüd oma plastikuga sõiduvees,
õdegi kimas talle oma klassikalisega järgi, mina põristasin uhkes üksinduses oma ednuuromammutiga kahe kaugeneva tagatule järgi, nautides õhtupäikest mägede vahele loojumas. Selliste hetkede ja vaadete pärast tasub omail rattail reisida. Lihtne oleks lennukisse hüpata ja loetud tundide pärast sihtkohas olla, kuid see oleks liialt lihtne ja emotsioone-elamusi hulga vähem. Enne Zagrebit maksime u.85 km eest 21 kuna teemaksu. Zagrebisse jõudsime pimedas, tiirutasime ringi ja otsisime kehakinnitust. Teinud suured kohvid ja väikesed söögipalad põrutasime edasi mere poole. Enne päikese tõusu olimegi Krk`i saarel. Magama heitsime lihtsalt ploomipuude alla madratsitele vastu merd ühel kõrvalisel tänaval. Eesmärk Aadriamere äärde jõuda oli täitunud. Kilomeetreid kulus selleks 2476.

IMG_9917

7. Päev

16.6 Teisipäev – Puu otsast kukkus mulle pähe küps ploom, kohalik äratuskell. Ärataja maitses hästi. Maitsesin veel neid äratajaid, ikka jube hääd olid. Otsisime kämpari ja seadsime laagri püsti. Jalanõude kotist avastasin üllatuseks veel ühe reisiselli, kelleks oli üsna pirakas ämblik. Eks ta oli Balatoni järve ääres ennast sinna salaja sokutanud, niisiis aitasin kaasa liikide rändele Darwini mõistes. Vedelesime rannas ja tundsime merest mõnu.
Õhtul läksime Krk´i linna. Väga kaunis vanalinn, mis oli kahjuks turistidest pungil. Laagrisse tagasi sõites tõusis tugev tuul. Tuul aina tugevnes, telke oli üsna raske üles seada. Argo madrats otsustas oma teed minna, pimedas seda enam ei leidnudki. Öö otsa oli meeletu raju, toestasin käte-jalgadega telgi kaari, et need ei puruneks, lõpuks jäingi niimoodi käed-jalad harkis magama.

IMG_9955

8.Päev

17.6 Kolmapäev – Hommikul oli ilm ilus, tuulest ei olnud enam jälgegi. Üllatuseks tulid saksa penskarid Argo madratsiga, pärisid kas meie oma. Madrats oli umbes saja meetri kaugusel puu otsas olnud. Pakkisime asjad ja otsustasime spontaalselt edasi Veneetsiasse põrutada. Väisasime ka koopaid, kus legendi järgi olla ennemalt varandusi peidetud. Ühel ristmikul ootasin üsna pikalt vasakpööret, kui äkki jalgsi olev politseinik küsib kuhu minna tahan, seletasin, et Itaaliasse, vana soovitas otse edasi minna, pidi parem tee olema ja vasakul mingi mõttetu küla jubedate teedega, siis kadus see kordnik sama müstiliselt nagu oli ka ilmunud. Läksin otse ja müstiline ment ei valetanud. Horvaatia-Sloveenia piiril kordus sama pull. Küsiti kas suitsetan, kuid seekord vastasin, et kanepit mul teile pakkuda ei ole, see peale kordnik naeris ja soovis hääd teed. Huvitav, kas minu pikad juuksed ja pikk habemetuust tähendab kohe, et ma kindlasti kanepit pruugin ja seda endaga kaasas vean? Teistelt ei küsitud midagi.
Sloveeniaga erilist tutvust ei teinud, bensukast hankisin järjekordse kleepsu maa tunnustähtedega kohvrile. Varsti olimegi Itaalias, vurasime mööda väiksemaid maanteid. Põhjakaares silmasin imelike kontuure, mis meenutasid nagu pilvi, kuid ei tundunud seda moodi- mis, juba Alpid silmapiiril mõtlesin, kuid ei, Dolomiidid, neetki tundusid väga võimsad. Keps näitas vahepeal, et sõidame keset põldu, kuni jõudsime maksulisele teele, mis siis ikka, võtsime piletid ja vurasime kaunis päikeseloojangu valguses edasi. Videvikus jõudsime Veneetsiasse, tsiklid jätsime parklasse, kus enamjaolt olid rollerid. Kolasime ja luusisime igalpool ringi. Lõpuks jõudsime üsna kõrvalistesse kohtadesse, kuhu tavaturist naljalt ei satu. Unemati oli meil üsna kannul ja hakkasime mõnd parki või kõrvalisemat kohta otsima kuhu pikali heita. Leidsime üsna toreda puualuse kus rohigi maas. Pugesime magamiskottidesse kuniks unemees meie üle võimust võttis.

IMG_0036

9. Päev

18.6 Neljapäev – Ärkasime kellegi kõnetamise peale, silmi avades selgus, et kõnetajateks olid politseinikud. Võimumehed muhelesid ja osutasid kaamerale, mis oli täpselt meile suunatud. Rahvusvahelist keelt nad eriti ei jaganud, seletasid midagi ja osutasid kellale, sellest lugesime välja, et kell vist juba üsna hiline ja võiks ärgata. Nii tegimegi, üks küsis kas kohvi soovime, ikka soovime, vastasime, ise mõeldes, et nüüd tuleb mingi jama kaela. Üks neist jooksis kõrval asuvasse majja, teine muheles ikka omaette ja seletas midagi. Me ei osanud midagi arvata, siis tuli teine tagasi, kolm espressot käes, see oli igatahes suur üllatus. Veelgi suurem üllatus oli, kui ära adusime, et olime ennast juhuslikult mendimaja ette magama sättinud, turvalisemat magamiskohta vist annab otsida. Tänasime viisakalt ja tegime minekut, hiljem mõtlesin, et Eestis vist oleks kohe plate peale edasi viidud. Terve päeva kondasime kanalite vahel ja tutvusime kauni arhitektuuriga. Õhtuks olid rollerid meie suksud ümber piiranud.
Minu kolaka välja saamisega oli kõige rohkem jamamist, kohvrid pidin käsitsi eemale tassima, et parklast välja saada. Lohistasime välja saamiseks rollereid ka koomale, see tegevus tundus seal täiesti normaalne olevat. Nägime kuidas üks rollu tuli ja teiste vahele ruumi tegi, teisi rollusi üksteise vastu koomale nihutas ja enda oma üsna kitsasse prakku ajas. Kaardi pealt vaatasime lähima linna, kus arvatavasti ka mõni kämpar asuks, otsustasime Chioggia linna kasuks. Umbes 20 km enne linna, liiklus tihenes ja kiirus kahanes, kuniks autod üldse seisid. Vurasime ridade vahel edasi, kuid ummikul ei paistnudki lõppu tulevat. Niimoodi vaikselt autode vahel vurades, jõudsime tammile, kust ummik alguse sai. Tamm ise oli u 5 km pikk. Meeldiv oli, kuidas autod kõrvale tõmbasid, et meile rohkem ruumi teha. Leidsime kena kämpari mere ääres, otsustasime siin taguotsi puhata ja paar päeva lihtsalt vedeleda. Õhtul maitsesime odavaid, kuid häid veine ja tutvusime kohaliku ööeluga.

Lebo-ja-vein

10. Päev

19.6 Reede – Ei midagi erilist. Peesitasime rannas, päeval tegime riietele suuremat sorti pesupäeva. Maitsesime veini, mis maksis poolesest kokast kaks korda vähem- see oli minu arvates igati õiglane ja tore. Õhtul kondasime jälle linna peal. Öösel vaatasin üksi muuli pealt paar tundi meeletut äikest eemal merel.

Kangemat-kah

11. Päev

20.6 Laupäev – Hommikul ärkasin üsna hilja, telk oli tavaari täis loobitud, välja minnes oli ümber-ringi mudane. Selgus, et öösel oli kõvasti sadanud ja kõva äike olnud. Mina ei kuulnud vist tänu mp3`le kõrvas midagi. Vedelesime päeval rannas, õhtu poole otsustasime minekut teha, taguotsad olid puhanud ja tundmatud maanteed ootasid. Otsutasime Prantsusmaale edasi põrutada. Pimedas jõudsime Parma linna, Parmesani juustu me ei otsinud, aga odavat ulualust 
küll. Meile mõistliku hinnaga peavarju ei pakkunud keegi, ka ei tahtnud keegi oma voodiga tuppa lasta ja nii leidsimgi toreda kõrge heinaga puualuse. Politseimaja ei olnud ka kuskil paista, muidugi hommikuse kohvi vastu ei oleks midagi olnud. Telke me püsti ei pannunud, vaid magasime lihtsalt magamiskottides lageda taeva all, tsiklid seadsime kolmnurgaks ümber.

Hommik-Parmas

12. Päev

21.06 Pühapäev – Ärkasin auto hääle peale, eemal tööstusliku hurtsiku juures oli palju kasse ja üks tegelane tõi neile süüa. Kassirisusid vuras kohale kõikjalt, olime valinud jälle toreda ööbimiskoha. Vaaritasime kohvi ja uurisime kaarti, et kuhu edasi. Samal ajal kogunesid meie laagriplatsi ligidale teele jalgrattaspordimehed järjekordseks ”Tour De`mis-iganes” jaoks. Igatahes pakkusime neile hämmingut ja lõbu. Kodinad koos, olimegi varsti jälle meeletus palavuses teel, sain kohvrile bensukast täiendava kleepsu ja nautisime mägiseid teid, kuniks jõudsime Genovasse. Ekslesime tihedas liikluses järskude tõusudega kitsastel tänavatel. Vahepeal istusime ühe tänava äärde maha, jälgimaks seda sagimist ja melu.
Otsutasime mööda kiirteed sellest laburündist pääseda, lõpuks see ka õnnestus. Kiirtee ise oli väga vaheldusrikas, kulgedes kord tunnelis, siis sillal ja kalju serval ja niimoodi 90 km, mis läks maksma 8.20 euri. San Remos kohtasime kohalikku, kes oli pärit Rootsist, ja tema perekonda. Nad olid just pappkastist kassipojad leidnud, keegi oli kiisud lihtsalt tänavale jätnud. Tore ja südamlik seltskond oli, lubasid kassidele kodu leida. Õhtupimeduses ületasime mõttelise Prantsuse piiri ja maandusime Mentoni linna. Vaevata leidsime rannariba, kus oli miskit festivali sorti üritus, millest ka osa saime. Magama heitsime rannaparklasse lihtsalt magamiskottidesse.

Viva-la-France

13. Päev

22.6 Esmaspäev – Lageda taeva all on mõnus magada, ei teki sellist palavust ja umbsust nagu telgis kui päike peale paistab. Pool päeva vedelesime rannas või meres. Mina käisin vahepeal vanalinnaga tutvumas. Pärastlõunal sõitsime Nice`i linna, seal kadus õde ühel ristmikul ära. Jätsin Argo üksi tsiklidega tänava äärde ja läksin õde otsima. Mõne aja pärast leidsingi ta ühest bensukast. Tagasi tsiklite juurde jõudes peatusid kaks Baierimaa toodangul reisivat tsiklisti meie juures. Tegemist oli Hollandist pärit keskeailse abielupaariga. Vahetasime muljeid ja kontakte. Lubasid järgmie aasta Eestisse tulla.  Kuna meie plaan oli Alpidesse minna ja nemad sealt just tulid, siis pärisin ilma kohta. Nende jutu järgi oli ilm üsna jama, kõva tuul, vihm ja parajalt jahe. Soovitasid kindlasti mööda kiirteed minna kui tahame õhtuks Grenoble`sse jõuda. Eestlaslik jonnakus ja kiirteede põlgus ajas meid ikka mööda kõrvalisi teid Alpidesse. Nautisime kitsaid teid ja kurve ning meeletult kauneid vaateid. Leidsime kauni mägijõe ja otsustasime selle kaldal väikese pikniku pidada.
Jõe juurde alla sõites sõitsime teel asuva avatud tõkkepuu alt läbi, oli vist mingi kaevanduse juurde minev tee. Kui kõhud jälle täis ja meel ülev, hakkasime tuldud teed pidi tagasi minema, kuid tõkkepuu oli seekord alla lastud ja tabalukk ees. Kõrvalt ei saanud kuidagi mööda ja alt ei oleks ka mahtunud. Eemalt lähenes ähvardav äikesepilv võimsa mürinaga. Mõtlesime juba, et peame jõe kaldal laagri püsti panema ja ootama hommikut, kui poom jälle avatakse. Kuid õde ei olnud sellega nõus ja läks lukku kallale ja nagu imeväel see avanes, meie õnneks ei olnud lukk täiesti lukustunud. Vurasime röömsalt edasi aina kõrgemale ja kõrgemale. Teepeale jäi meeletult kauni sinise värvusega järv u. 800 m kõrgusel, vesi oli kutsuvalt soe, kuid seekord jäi suplus ära üsna jaheda õhu tõttu. Mida edasi ja  kõrgemale sõitsime, seda tuulisemaks ja külmemaks läks. Varsti vurasimegi kottpimedas meeletu külgtuule käes, õhusooja näitas 5 kraadi.

Kohe-saab-syya

14. Päev

23.6 Teisipäeva öö-päev – Kuskil kahe-kolme paiku öösel tegime ühes bensukas söögipausi. Taevas paistis meeletult palju tähti, mis pani südame kiiremalt põksuma, kuigi olime üsna räsitud ja väsinud. Seal niimoodi süüa vaaritades tuli bensukasse üsna noobel Porshe. Meie olime natuke maad eemal ühe maja varjus ja tsiklid olid pargitud maja teise serva. Ühesõnaga oli mul tsikli pealt midagi tarvis ja kõndisin bensuka poole. Kui valguse kätte jõudsin, ehmatas Porshe omanik mind nähes ärä ja jooksis autosse. Mõtlesin, mis nüüd siis, kuid taipasin, et mul pätisukk peas ju, ja vennike arvas kindlasti mind röövliks olevat. Läksin edasi tsikli poole, vennike nägi, et ma tsikliga ja julges uuesti autost välja tulla. Tagasi tulles, askeldas mees sõimates bensukaautomaadi kallal. Läksin ligi ja pärisin miks ta selle kolaka peale nii tige on. Vana seletas, et ta kaart ei toimi ja sularahaga maksta ei saa, pakkus välja, et mina maksan oma kaardiga 40 euri eest ja tema annab mulle 50 euri. Väikese vaheltkasu vastu ei olnud mul midagi. Tegemist oli Rumeenlasega, kes oli puhkusel ja Porshe just rentinud ning nüüd tahtis hirmsasti auto võimeid mägedes proovile panna. Küsis veel,
et kas edasi on ikka kurviline tee. Ära sõites oli ka näha, et mees on vist esimest korda sellise auto roolis, igatahes jäi maha tugev siduri kärsakas ja natuke hiljem kuulsime üsna rajut kummide vilinat. Loodetavasti jõudis ikka ühes tükkis tagasi, mitte ei põrutanud teelt välja.

Päikese tõusul jätsime Alpid selja taha, olime räsitud, külmast kanged
ja väsinud, niisiis heitsime ühte puhkekohta lihtsalt pikali. Paaritunnine magamine tegi imet, väsimus oli kadunud ja päike mõnusalt soe.

Päeva plaan oli võimalikult palju edasi saksa poole liikuda, kuna tekkis mõte Leipzigisse tuttavale külla minna ja laupäevaks kindlasti kodumaal Suislepas Paadipäeval kohal olla. Niisiis oli ilm mõnusalt palav ja külavaheteed parajalt kurvilised. Korraga tundsin, et tagumine ratas ujub, pidasin kinni ja käes see oligi, tagumine rehv oli täiesti tühi. Geps näitas u 2 km pärast asulat. Pumpasin käsipumbaga kiirelt õhu sisse ja ruttu edasi. Niimoodi talitasin 3 korda enne kui külasse jõudsin. Parkisime endid küla keskplatsi, mina läksin kohalike noortega juttu tegema, kes bussikas passisid. Inglist ei puhunud keegi, käte-jalgade ja üksikute prantsuskeelsete väljenditega seletades, mõistsid nad mu probleemi. Kuid selles külas remondi võimalus puudus, lähim töökoda oli u 15 km kaugusel. Mis siis ikka, katkusin oma tagaratta alt ära ja panin õe rattale tagaistuja kohale. Umbes 40 min ja 6 inimese käest saanud erinevaid prantsuskeelseid instruktsioone töökoja asukoha kohta olin lõpuks töökojas. Vana paranduslapp oli täiesti lahti (siin kohal tahan tänada kohalikku rehvivahetajat, kes mu lohvi ära lõhkus rehvi vahetades ja paiga peale pani), lõbus töömees pani uue piraka lapi peale, ise iga tehtud liigutuse juures öeldes: “Voila”. Eks kuum ilm, raske tagaosa ja kurviline tee hõõrusid paiga lahti. Tänu sellele vahejuhtumile kaotasime umbes 3 h. Õhtuks olime Belforti linnas ja võtsime toa säästuhotellis Formule F1 (28 euri kolme peale). Niimoodi odavat veini maitsdes ja prantsuskeelseid filme vahtides möödus meie Jaanipäev.

Jaanipäev

15. Päev

24.6 kolmapäev – Hommikul pugisime hotelli kesist hommikusööki, kohv ja kõvad saiakesed marmelaadiga. Geps näitas teekonnaks tuttava juurde pea 800 km. Kuna olime saksa kiirteedele üsna ligidal, siis arvasime, et kuskil 6-7 õhtul oleme kohal. Vahepeal õnnestus mul gepsu toitejuhtme kaitse läbi kärsatada. Prantsusmaa bensukatest sellist kaitset ei leidnud. Õnneks saksamaal esimesest bensukast leidsin soovitud jubina. Jootsime oma suksusid ja vurasime mööda kiirteid edasi. Ilm oli ilus, teed siledad ja tuju hää. Vahepeal sain ka tuttavalt saksmannilt sõnumi, et õhtul saab knackvürstienit ja kohalik kultuuriprogramm pidavat ka paigas olema, mis sa hing veel oskad tahta. Lasime bensul silindrites kõvasti paukuda, et kiiremini kohale jõuda. Peale pikemat vahemaad tegime ühes puhkeparklas peatuse, kui korraga kuulsin kahtlast susinat taguratta juurest tulevat. Ja oligi jälle käes, tagarehv jooksis tühjaks aga mitte järjest. Vahepeal susises ja siis jälle mitte, kuid rattas vajus üha enam emakesele maale lähemale. Järgmine mahapööre oli u kolmekümne km pärast. Õhk tuli ventiili ja velje vahelt mutri alt. Otsisin madratsi paranduskomplektist kummilapi ja monteerisin selle mutri alla.
Susin jäi pidama ja nii sai minu kodaratega tagarattast tubeless ratas. Vurasime igaks juhuks vaikselt paremal pool tee ääres mahapöörde poole ja varsti olimegi väikses linnakeses kust leidsin vaevata tsiklitöökoja. Sain töökojast tõstepuki ja kiskusin ratta alt. Samal ajal otsisid töötajad linna pealt uut lohvi, kuna neil endil mulle vaja minevat koha peal ei olnud. Seal sedasi lohvi oodates tõdesin, et enam paigatud lohviga pikemale tripile ei lähe. Prantslase “Voila” saatel lapp oli ka äärest end lahti hõõrunud. Varsti olime jälle teel, kuid olime palju aega kaotanud, 6-7 ajal kohale jõudmisest võisime ainult unistada. Kohale jõudsime Leipzigi äärelinna Dauchasse õhtul peale üheksat. Õlle ja snackide saatel oli tore õhtu. Tuttav oli alles saanud rendiks pisemat sorti BMW enduuroka tehasest, kus ta töötas ja nüüd otsis tikutulega taga mõnd kruusa- või metsateed. Tema kodukandis pidavat kruusatee haruldus olema ja kui ongi mõni tee, siis seal on värav ees. Eesti on ses suhtes ikka paradiis, kui tahad sitalepikus ja kruusal sõita.

Ootan-uut-lohvi.

16.-18. Päev

25.-27.6 Neljapäev-Laupäev – Kuna kohaliku märjukese maitsmine kestis oodatust kauem venis ka ärasõit. Liikuma saime alles peale lõunat, taevas ähvardavalt sinine. Plaan oli reede õhtuks Pärnumaal Ristikülas olla, kuhu geps näitas nii 1600 km olevat. Õde ja Argo olid entusiasmi täis, et põrutame otse Ristikülla välja, ilma pikema magamiseta. Mul polnud selle vastu midagi, arvestades eelmisel aastal reisil olles kolme tunnise magamisega 2200 km järjest 40 tunniga koju sõitu. 1600 km tundus selle kõrval kusi, paras “Ironbutt’i” harjutus! Kaesime internetist üle ka oma rahavarud. Üllatuseks oli Argol 91 krooksu ja minul natuke üle 300 krooksu. Enda arust pidi mul vähemalt 3000 eeku olema, Argol poole vähem. Kontoväljavõtet uurides selgus, et osad bensukad olid korraga 100 euri broneerinud. Õnneks oli õel suurem summa rahakest laekunud ja ei pidanud sõpradele appihüüet saatma. Edasine tankimine käis õe pangakaardiga. Kerge uduvihmaga jätsime võõrustajatega hüvasti ja asusime Berliini poole teele. Kiirteel sõites sadas juba parajat padukat. Sõita oli üsna hirmuäratav, teel mille katteks oli betoon ja rekkad ees ning taga. Väga libe oli, peas lendlesid pildid kuidas rekka kohe üle sõidab, kui peaks külje maha panema. Korraga käiski ühest rekkast mööda sõidul tagarattast jõnks läbi, mis pani kogu ratta ebameeldivalt vibama (hiljem kodus tagarehvi vahetades avastasin selle vibamise põhjuse, tagaamort oli alumisest kinnitusest ära murdunud, kuid istus tänu raskusele ikkagi peaaegu omal kohal). Poola jõudes andis vihm järele. Poolas võtsime suuna Gdanski peale, et sealt edasi mööda vene piiriäärt läbi Sulwaki Leetu jõuda. Algul oli tore, väikesed teed ja rekkasid ka vähe, kuni jõudsime tee paranduseni, mis kestis kurat teab kui kaua. Ummikud olid ummikute otsa, liikumiskiirus alla igasuguse arvestuse, vahelt läbi pugeda igakord ei õnnestunud, kuna tee kitsas ja ummikud ka vastu tuleval real, pluss muidugi rekkad. Vahepeal oli tunne, et Poola ei tahagi meid oma haardest välja lasta. Õhtu poole liikusime juba paremates oludes ja tundus, et saame ikka Poolast vastu hommikut minema ja reede õhtuks ikka Ristikülla. Hämaras tegime söögipausi ühes bensukas, kus kõrval pakuti ka söögipoolist. Kaardiga maksta söögi eest ei saanud. Bensukapidaja kurssi euro suhtes Šloti vastu ka ei usaldanud. Õnneks oli mul 13 kohalikku paberit eelmisest korrast järgi jäänud. Mina võtsin burgeri ja teised suured friikad. Eriline burgeri austaja ma ei ole, kuid see purks, mis maksis 5 šloti oli mu seni sööduist maitse poolest võrratu. Juba garneering oli nooblima restorani mõõtu. Iga amps oli omaette elamus. Õeldakse, et tühi kõht on kõige parem kokk, kuid see burger oli tõesti maitsev. Oskaks vaid meie kodumaa putkad selliseid valmistada. Salvestasin söögikoha gepsu “Parim Burks ever” nime all. Koordinaadid ka igaks juhuks, kui keegi peaks seal kandis liiklema. N 53.25810 E 16.50527 Shelli tanklaga samas majas. Söögikoha aknast nägime kuidas bensukavana noortega väljas viina viskas.
Varsti vurasime kottpimedas mööda kõrvalisemaid teid, unemees mõnedel meist kannul. Kohv mõjus unemehele needuslikult ja niimoodi suutsime tast ikka sammu võrra eespool olla kuniks Argo kinni pidas ja ütles, et nägi peeglites rekka tulesid, kuigi ühtki rekkat ei olnud kusagil. Otsustasime väheke puhata ja keerasime bensukasse, kus endid tsiklite peale kerra viskasime. Peale paaritunnist magamist äratas meid seltskond, kes ümber meie tiirles ja naerda kihistas.  Meie ärgates tegid nad minekut. Jällegi võtsime bensukast burgerid, need olid paremad kui eestis, kuid mitte nii hääd kui eelmine. Purkse serveeriti siin supikaussides rohelise salatiga. Vastu hommikut ühes parklas peale seda, kui Argo lihtsalt seisma jäädes ennast koos tsikliga ümber otsustas kukutada, tegime jälle väikese uinaku. Samal ajal kui me tukastasime, tehti eemal vanadele liinibussdele vist ülevaatust. Kohal oli tähtsaid inspektoreid ja mundrimehed, kes kurjalt bussijuhtidega kõnelesid. Varsti olimegi jälle Leedus ja kodu oli juba käega katsuda. Külastasime ka oma esimest ööbimispaika, mahajäetud maja, kuhu vahepeal olid trepile spinningud tekkinud. Äkki ikka ei olnudki nii mahajäetud! Õhtul jõudsime Riiga, unemees oli vahepeal kiirema masina muretsenud ja oli juba üsna kannul, peale selle oli ta ka vist taevataadiga kokku leppinud, et see vihmal kallata laseks. Mida ligemale Ikla piiripunktini, seda kohutavamaks padukas läks. Väljas oli nüüd kottpime ja jube padukas, aga soe saun ootas Ristikülas. Enne piiri ma ei näinud lihtsalt enam sõita ja pöörasin bensukasse, Argo saabus natuke hiljem, kuid õde ei olnud kuskil. Argo arvas, et äkki õde ei näinud kui ta ära pööras, sest ta ise oli ka algul bensukast mööda sõitnud. Mina jälle arvasin vastupidist ja sõitsin tagasi. Argo läks edasi. Varsti sain kõne, et õde oligi edasi läinud ja meid mitte märganud. Vihma kallas hullumoodi kui kolmekesi Häädemeeste tanklasse pöörasime, käes oli juba laupäev, kell hakkas üks saama. Olime tagasi kodumaal aga veel 25 km kaugusel Ristikülast. Jõime viimased kohvid unemehe peletamiseks, kes oli vist loobunud meie jälitamisest, kuna meel oli kõigil äkki ergas ja hää oli olla, tea kas üleväsimusest või millest. Vihmki andis järele ja varsti olimegi Ristikülas, kus tore pererahvas meid maitsva lambaraguuga ja õlledega kostitas, suitsusaun oli muidugi kõige tipuks. Seljataga oli pea 7000 km ja 17 seiklusterohket päeva.

Kodumaal-tagasi1

Galerii