• Youtube

Rumeenia-Sloveenia 2010

Seekord läksin taas üksinda ja algselt oli plaanis välja jõuda Mustamere äärde, kuid nagu ikka on mu hulkumised alati üks suur improvisatsioon, niisiis lõpuks jõudsin hoopis Sloveeniasse mis algselt ei olnud üldse plaanis. 25 päeva ja pea 7000 km.

img_3240

Teed kui jõed

Hommikul kallas vihma, see on juba omamoodi traditsioon. Alati kui kuskile pikemale minekule lähen, avanevad taevaluugid, testimaks mu minemise soovi. See on mul aga alati suur ja pisikesest vihmast ei lase ma end kunagi heidutada. Hääde soovide saatel armsatelt inimestelt suunasin esiotsa Valga poole ja lugematu arv kolvilöökide ning kümnete ja kümnete tuhandete meetrite pärast olingi juba tuttava, mahajäetud maja õuel Leedus.
Seekord panid kallid vihmapilved mu minekusoovi eriti proovile – Tartust kuni Marijampole külje all oleva „Leedu suvilani“ kallas vahetpidamata. Õnneks sai vesi pilvedest otsa ja telgi panin püsti vähe kuivemas olekus, kuigi kogu varustus oli vastikult niiske. Priimus hakkas sinakalt naeratama ja varsti oligi soe söök valmis ning motomehe meel vaatamata niiskele olemisele rõõmus, teel olek ikkagi jälle ju!

img_2643

Teel võib juhtuda wypadki ja jälgida tuleb parklaäri

Hommik oli jahe ja pilvine, priimus naeratas ja keetis kohvi. Kui kodinad Kolaka peale sain ja viimase lonksu kohvi rüüpasin, piilus ka päike korraks. Tervitasin piilujat ja tegime tutvust terve ülejäänud päeva. Poola hakkab mulle iga korraga aina rohkem meeldima. Lemmik sõna või liiklusmärk on mul „Wypadki“: see on märk, kus auto ründab kahejalgset ja kokkupõrkel kõlab wypadki. Augustow ́i linnas tegin peatuse parklas ja kõpsti oli üks kohalik keskealine kiivrikandja „mooramaapaari“ seljas mul kõrval. W, z, c`i ja muid naljakaid ühendeid hakkas lendama kui paska enduuroka kärna alt, vestlus oli intensiivne ja keha kurnav, eriti käsi. Nii palju saime üksteisest aru, et mõlemal oli plaanis Rumeeniasse Red Bull Romaniacs ́i kaema minna. Soovisime üksteisele kerget teed ja põrutasin edasi Bialystock ́i poole. Poolas on vahva sõita, igav seal ei hakka. Tarbimisühiskond on võimas ja rekkad veel võimsamad, mis tarbitavat kaupa tassivad pikalt üksteise järel, kõrval ja vastu tulles. Sinna vahele mahuvad veel teisedki väiksemad tarbijad, kuid neil on alati kiire. Silmad tuleb lahti hoida ja meeled erksad, et tarbimisele jalgu ei jääks või et tarbimine sust üle ei sõidaks.
Bialystok ́ist võtsin suuna lõunasse Lublin ́ile. Tankisin püha vedelikku ja õhtuhämaruses luurasin Slovakkia piiriäärsetes lepikutes telkimiskohta, kuid lõpuks maandusin ikka rekkaparklasse. Panin tekstiilkodu püsti ja hopsti oli polska rekkajuht uudistamas, et mis imeloom see siin kodu ehitab. Millegipärast arvavad poolakad, et nende keel on maailmakeel ja teised sellest kohe aru saavad kui nad suu lahti teevad. Mina aga arvasin eesti keele olevat palju loogilisema ja niimoodi me seal seletasime. Korraga oli kohal veel üks kohalik ja läks lahti suuremaks kütuseäriks. Kütust hakati voolikuga rekka paagist suure õhinaga välja imema. Mina vaaritasin sööki ja nemad imesid kütust. Veidike hiljem saabusid kolm päevinäinud Ford ́i kaubikut ja nendest tassiti välja erinevate puu- ja juurviljade kaste. Süsteemile ma eriti pihta ei saanud, kaste tassiti sisse-välja ning eemale ja kõrvale. Lõpuks olid kõik kohad kaste täis. Minu laager asetses kogu sellest segadusest ja äritegemise kohast kõigest 10 meetri kaugusel. Lasin toidul hää maitsta ja jälgisin tegevust, kuniks telki ära kobisin. Teele ilmuvad imelikud sõnad ja vahvad hobuvankrid.

img_2646

Hommikul tervitas päike ja ärikad olid öösel vehkat teinud. Nagu ikka, priimus naeratama ja kohvi tulele. Pingutsin väheke ketti ja lisasin määret. Kodinad koos ja juba käänlesin ja väänlesin mööda tatraist tehtud mägesi, kuniks olin sugulasrahval külas. Linnade ja külade sildid on siin ikka naljakad. Tiszavasväri oli üks kergemaid, mis meelde jäi. Neli tuhat aastat on ikka pikk aeg, et sugulastest enam midagi aru ei saa. Naljakad sildid ja vanamees poe uksel keset päeva väga purjus olemisega üle vaadatud, olingi minu jaoks uue maa piiril. Vulvarile näitasin ID-kaarti. See uuris seda igast nurgast, ei osanud sellest midagi arvata. Ütlesin, et meil Eestis sellised ainult ongi. Siis hakkas Kolakat kiitma ja soovis head teed. Teed olid kohati päris hullud, aukude vahel sai lõbusalt slaalomi lasta. Kohalikel autojuhtidel tuli see aukude vahel laveerimine väga profilt välja. Suuna võtsin Satu Mare linnale ja sealt edasi Baja Mare ́le.
Liiklusvahendite kontrast on vägev – linnas liiguvad hobuvankrid, nende peale vahel terve suguvõsa laetud, kes siis omakorda mingi kuhja otsas istuvad. Taga tuututavad hirmkallid jeebikud, samal ajal kui vaevatud hobu keha kergendab otse teele. Kuid põhiline neljarattaline oli kohalik toodang Dacia.

Kell oli hiline ja öömaja leidsin Baja Mare linnast suuremat sorti künka kõrvalt. Perenaine oli tore ja soovitas mul ajada Kolakas pansionaadi kohvikusse öömajale rauduste taha. Öömaja maksis 78 leud, sinna juurde võtsin ka kohalikku kardulast ja lammast. Praad oli võimas ja õlu kosutav. Seljataha oli jäänud 1786 km toredust. Head jaani!

mg_2657

Teel kohtab religiooni ja vahvaid motomatkajaid

Priimus seekord ei naeratanud ja kõhtki oli eilsest praest veel punnis. Tädi käest sain teada, et künka otsas tore puukirikuke vahva aiaga. Veel pajatas ta, et põhja pool asuvat „Lõbus surnuaed“ ja maailma kõrgeim puukirik (59m), mis valmimisjärgus. Otsustasin need ära vaadata. Vabastasin kohviku Kolakast ja käisin ära kõigepealt pisikeses kirikus künka otsas. Küngas muidugi meie mõistes oli tohutu mägi ja tee sinna püstloodis. Õnneks seekord jaotasin kaalu kodus targemalt. Tahapoole jäid külgedele kohvrid, ette paigutasin kaks tekstiilkotti lenksu alla raami külge, mistõttu esiots püsis paremini maaga ühenduses. Ühel pool köök ja teisel pool garaaž. Sõidu ajal on hää jalgu nende peal sirgelt hoida. Selga toetasid telk ja muud kodinad, sõit nagu tugitoolis☺.
Kuna tegelen ise ka väheke puutööga, siis mulle igasugu puust asjad meeldivad. Kirik oli vahva ja kvaliteetselt tehtud. Aiaväraval oli palju toredaid nikerdusi. Alla linnale oli kena panoraam kõigele lisaks. Edasi läksin seda „Rõõmsat surnuaeda“ otsima. Tee kulges läbi külakeste. Enamjaolt olid kõik ridaküla tüüpi. Kohalikud mehed istusid maja ees pinkidel ja jälgisid, mis tänaval toimub, mõni tõstis ka tervituseks käppa või kaabut. Sain osa ka ühes külakeses toimuvast miskisest usumarsist või kuidas seda nimetada. Algul arvasin matuserongi vastu tulevat, aga kui nad ligemale jõudsid, olid kõik rõõmsas tujus ja tassisid suuri ikoone toki otsas peade kohal, kenad rahvariided seljas, laulsid ja tantsisid.

mg_2679

Kallutasin aukus serpentiine ja ehmatasin nii mõnegi hobuse eesliks vankri ees ja kohal ma olingi „Lõbusas surnuaias“. Aastal 1932 arvas kohalik puusepp, et surm ei pea mitte olema kurb ja kole asi, nii ta otsustas hakata nikerdama värvikirevaid hauaplaate tammepuust, kus seik pildina kadunukese elust,
millega ta tegeles, meelde jäi või kuidas oma otsa leidis. Pildi all oli ka jutt, kuid kahjuks sellest ma suurt aru ei saanud. Pilte oli igasuguseid – kes „Družbaga“ puu alla jäänud, kes töötas elektriga jne. Sissepääs oli 5 leud,
kuid see tasus end ära – lõbus oli küll!

img_2701

Edasi läksin maailma kõrgeimat puukirikut otsima. Mõnigase esklemise peale ka leidsin. Kirik oli valmimisjärgus, muidu täitsa tore ehitis, tammepuust ja puha. Ligemalt vaadates oli aga jube palju praaki tehtud. Puitaknad olid makrofleksiga ette pandud, nikerdused olid parajalt prostad, tappidel vahed sees. Tarbimisühiskond, mis sa teed, kiiresti vaja valmis teha ju. Teel olles kohtab vahvaid kohalikke. Edasi võtsin suuna Dej`i peale. Vahepeal külastasin ühes külakeses restorani. Parkisin Kolaka maja ette ja kõpsti oli pool küla mu ümber, kõik väga sõbralikud ja uudishimulikud. Keegi midagi näppima ei hakkanud. Restoranis, nagu nad seda ise nimetasid, oli aeg kaugel minevikus,
kuid see-eest ehe ja vahva. Tädid olid õhinas, et nad pole kunagi eestlast näinud ja tõid mulle lihavaliku erinevatest sortidest ette, veel tassisid supivaliku. Valisin meelepäraseima liha ja kartuli-sousti sinna kõrvale. Maitses hästi! Ära minnes päris üks vana vist, et äkki saan ta järgmisse külla ära visata, kahjuks ei olnud mul talle ruumi tagaistmel. Kohtasin ka kahte põhjanaabrit. Vanad motomatkajad, kohtusid eelmine aasta Poolas ja nüüd rändasid koos ringi. Ennemalt olla mõlemad üksi rännanud. Kutsusid napsule põhja poole, aga mul olid teised plaanid. Lubasid Jõgevatreffile tulla, nad polnud sellest kuulnudki. Õhtuks olin Aiud ́i linnas, kus ka öömajale jäin, 50 leud.

 

Teel olles võivad rändurite teed olla ühised

Hommikul ärgates oli selg üpris valus, kuna madrats oli jube pehme. Tegin kohvi ja lasin Tartu tuttavate juurest kaasapandud kodus küpsetatud leival kohaliku juustuga hää maitsta. Vahepeal olin saanud sõnumi tundmatult rändurilt kodumaalt, et ta on Rumeeniasse jõudnud ja peaks õhtuks Sibiusse jõudma. Olin biker.ee-sse oma telefoni pannud, et hulgun siinkandis ringi.
Nii ta siis minuga ühendust võttiski. Lõunaks olin Sibius, Transilvaania südames ja Red Bull Romaniacs ́i kodulinnas. Ratta jätsin kahe vanamehega, kes suure huviga Kolakat uudistasid, vanalinna äärde ja läksin arhitektuuriga tutvust tegema. Esimesena jäid silma katuseaknad, mis meenutasid kangesti draakonisilmi. Paljud majad olid korrastatud ja peatänaval askeldasid turistid.

mg_2741

Edasi läksin Romaniacsi staapi otsima ning vähekese seiklemise peale olingi Lärmi bussi kõrval, kus käis kibe asjatamine. Õhtul läksime proloogi rada kaema ja osavõtjad said ka rada proovida. Rada ise oli kohati väga hull. Palgid, rehvidehunnikud, suured kivimürakad, jälle kivid-palgid, kuniks kaks kaubikuvrakki finišiks. Võistlejad käisid alul raja läbi jalgsi vaatamas, et kust ja kuidas läbi minna. Hiljem läbiti juba ratastega. Üks võistleja käis mu silme all üle lenksu ja näoga kivimürakanurka. Ouch! Hetkega oli nägu üleni verine,
valus oli juba vaadata, rääkimata õnnetu kukkuja üleelamistest. Kergemaid kukkumisi tuli veelgi ja enam. Väga karm igatahes.

Õhtul saabusid tundmatud rändajad, kelleks olid Indrek ja Sille Haapsalust Suzuki DR Big ́i seljas. Istusime Lärmi bussi kõrval, maitsesime kohalikku õlut ja jagasime eelnevaid reisimuljeid, kuniks igaüks kotile puges.

img_3195

 

Teel olles võib osa saada suurest võistlusest

Öösel tehti rada lisatakistuste näol veel raskemaks ja tagatipuks hakkas hommikul vihma sadama, mis tegi raja omakorda libedaks. Kodumaalasi oli veelgi juurde tulnud Lärmile kaasa elama. Ühel noortekambal oli teleskoobi otsas seitsme meetri kõrgusel Eesti lipp kaasas. Seda kommenteeriti korduvalt läbi kõlarite. Lippu hoiti kõrgel ja Lärm tuli proloogil kolmandaks, väga tubli tulemus ☺. Õhtul kinkis mustlasest lillemüüja Sillele punase roosi ja lubas meie asjadel valvsalt pilku peal hoida.

Võistlejad pidid juba hommikul kuuest stardis olema mägedes. Meie otsisime paar punkti, kust hulljulged enduurotajad läbi läksid. Üleval mägedes oli pilves, pidama jäime 1500 m kõrgusel alt orust üle tee mäkkemineva tankimise vahepunkti juures. Algul ei olnud näha midagi, kuna ilm oli pilves, aga alt orust kostus mürinat ja varsti nägime ka esimest, üsna püstloodis mäest ülesrühkijat.

Üle autotee saamiseks pidi võistleja saama üles pea meetrisest astangust ning sealt edasi umbes kolmemeetrisest kaljuseinast. Üleval said nad tankida ja edasi läks rada kergematsorti mäkketõusu mäest üles ning kadunud ta oligi. Proffidel käis asi mängeldes. Mida aeg edasi seda raskemini endurohullud alt orust ülesse tulid. Varsti hajusid pilved ja alles siis nägime kui sügav see org tegelikult oli! All oli väike oja tagatipuks. Osad olid nii väsinud, et ei saanud asfaldiastangust ise üles, nii sai neid sealt ülesse pushitud. Üks kanadalane tegi väikese puhkepausi ja rääkis, et naine tahab vist tast lahti saada, kuna oli talle võistlusmaksu sünnipäevakingiks teinud. Rada olla enne meieviibitud punktis väga hull olnud tänu vihmale. Seal olla kitsas koht mäest alla tulles, kus paljud troppis kinni, pluss kohati savivalingud koos võistlejatega. Selles punktis, kus meie olime, sinna paljud ei jõudnudki.

Saime-ka-käed-mudaseks-1024x768

Hiljem läksime Indreku ja Sillega Transfagarasanul ́i teed otsima, mis on ka Top Gear ́i saates üheks parimaks teeks tunnistatud vaadete ja kurvide poolest. Varsti käänlesimegi kurvides ja serpentiinides üha ülespoole, vahelduvalt pilve sees ja väljas, kuniks jõudsime lumepiirini. Kahjuks oli sel õhtul pilvine ja täit aimu kõrgusest ei saanud, geps näitas kõrguseks pea 2100m, kuid tee ise oli meeletult vahva. Otsustasime teisele poole mäge minna ja sealt edasi Brasov ́i poole hoida, kus eestlanna Anu kodumajutust peab. Kuna aeg oli hiline, siis varsti vurasime kottpimedas allapoole. Tegin ettepaneku telk kuskil künka peal üles seada ja öö veeta. Indrek vaatas mind jahmunud näoga ja küsis, kas ma hull olen. Üllatuseks sain talt teada, et 60% Euroopa karudest, keda siin olla u 5000, pesitsevad Transilvaania mägedes ja nii mõnigi telkija on mesikäppade poolt nahka pandud või kenasti ära ehmatatud. Üksi olles oleks ma kindlasti mägedes telkinud. Vurasime edasi allapoole, ületades ka piraka betoonist veetammi, kuniks tekkisid ka esimesed külakesed. Ühes hotellis küsiti näo pealt 600 eeku, ei mingit tingimisruumi. Paar km edasi saime näo pealt 75 eeku täiesti normaalse ulualuse Dracula pansionaadis. Lasime mõned õlled ja tuttu me jäimegi.

 

Teel olles võib vahel end unustada looduseilu nautima

Hommik oli päikesepaisteline, valmistasime pansionaadi terrassil priimustega matkasööki. Samal ajal kui me seal vaaritasime, ilmus meie ümber kohalik koertegäng, keda oli kokku pea kümne ringis. Penid lösutasid varjus, vaadates kuidas me sööme. Julgemad tulid ka ligi, õnneks kurjad ei olnud, kuigi mõne lõust oli üsna hirmuäratav. Kõhud täis, suunasime esiotsad Brasov ́i poole. Rumeenia loodus on väga maagiline – kõrguvad mäed on kaetud metsadega, nende vahel voolavad jõed, pilved riivavad mäenukke, silm ja hing puhkab sellistes kohtades sõites. Niimoodi vaateid ahmides tegime peatuse ühes mäenõlval asuvas parklas, kust avanes alla orgu kaunis vaade külale. Hopsti oli kohal matsakas mutt juustukeraga ühes käes ja teises nuga, mis osava liigutusega juustust tükki lõikas meile maitseks. Juust oli huvitav, kuid mitte just mulle meelepärane. Edasi võttis mutt taskust 10-eurose ja hakkas midagi seletama. Lõpuks tuli välja, et ta tahtis teada, kas see on õige rahatäht. Oli selle saanud mustanahaliselt kodanikult ja arvas selle võlts olevat. Tunnistasin kupüüri õigeks ja põristasime edasi. Teed looklesid serpentiinides edasi mäkke. Kohati olid rekkad jalus ülesrühkimisel. Rekkamehed olid toredad ja vehkisid aknast käega, et kedagi ei ole vastu tulemas ja andke tuld nendest möödumaks. Enne Brasov ́it hakkas vahvasti sadama ja Anu pansioonadi leidsime mõningase otsimise peale üsna ligunenult. Kahjuks Anut ennast kohal ei olnud, kuid abikaasa Daniel võttis lahkesti meid vastu, olles õnnelik, et keegi tuli külla. Tal olla väga igav olnud. Maja ise oli korras ja vahvalt sisustatud erinevatest kultuuridest ja maailma otstest kokkukogutud kujude ja mööblitükkidega, kus nad ise käinud. Õhtul kutsus ta meid kaminaruumi kohalikku napsu Palincat mekkima, mis kodukootud ja ploomidest aetud. See 56-kraadine samakas maitses hästi. Hiljem astus Danieli türklasest sõber läbi. Õdus õhtu möödus toredas seltskonnas kitarri saatel rumeenia ja eestimaiseid lugusi lauldes.

 

Teel olles võib õnnetusi ette tulla

Kuna esimene katsetus Transfagarasanul ́i teed läbida oli pilves ja suurt midagi ei näinud, siis otsustasime uuesti proovida. Ilmateade lubas vähe paremat ilma ka. Kõigepealt aga läksime üht koobast otsima. Vurasime pisikestes külades mööda kruusa ja küsisime kohalikelt juhiseid. Paljud hobuvankrid olid transpordi osas külades konkureerimas Daciatega – neid leidus igal sammul ja eri aastakümmnetest. Veel hulkus suur hulk koertekampasid. Koobas ise asus mäenõlval ja minu rõõmuks ei olnud see turistikaks muudetud. Indrek ja Sille ei söandanud eriti koopa avarustega tutvust teha, kuid mina asusin koopa kaugemate nurkadega tutvust tegema pisikese taskulambiga. Lõpuks käisin kükakil, kuniks otsustasin edasi mitte minna. Jalgealune oli väga ebatasane ja suurt midagi ei näinud. Taskulampi kustutades valitses täielik pimedus, kaaslasi ei olnud ka kuulda. Selline mõnus kõhedus valitses. Koopast allaviiv tee oli tore kruusakas paljude juuksenõela kurvidega. Ühte sellisesse kurvi läksin liiga hoogsalt, mille tulemusena läksid mõlemad rattad libisema, õnneks jäin kuidagi püsti ja teeservast alla ei pudenenud, kust oleks kenake kukkumine olnud. Meie tõotatud mäe kohal oli küll veidike pilves, kuid parem kui eelmine kord. Sadade hullutavate kurvide järel olimegi tipus, sellist teed vist jääkski sõitma ☺. Õnneks pilves ei olnud väga ja saime avanenud vaadet nautida, kuid kahjuks otsustas Indreku ratas, et tema jääbki mäkke – nimelt purunes tal gaasitross rutska poolt. Olin küll paagikotti täiustanud trossiparanduskomplektiga, kuid kõik niplid olid suured, neid oli vaja väheke lihvida. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja nii leidsimegi vahvad töömehed pühapäeva õhtul ühes majakeses asjatamas. Relakaga sai nippel parajaks lihvitud ja sellega remont lõppes.

Vaaritasime süüa ja nautisime päikeseloojangut. Eemalt lähenes äikesepilv, mis oli ülevalt poolt vaadates omaette nähtus ja loomulikult tagasitee kulges äikesepilve suunas. Alla tulin vabajooksuga, mida jagus üle paarikümne km, ainult tuul vihisemas kõrvus. All sadas kõvasti ja oli täiesti kottpime, välja arvatud pikse ajal. Kohati oli vihm väga tugev ja nähtavus ka mitte just kiita. Mina sõitsin ees ja Indrek järgi. Paarkümmend km enne Brasov ́it, peale kurvi läbimist, ma enam Indreku esituld peeglist ei näinud. Alles enne kurvi see ju oli seal! Pöörasin ruttu tagasi, läbisin kurvi, ei kedagi! Pöörasin uuesti ringi ja siis nägin tuledevihus helkurvesti kurvi keskel kraavist välja ronimas. Nad olid kurvist otse sõitnud ja maandunud madalasse jõkke. Kahjuks ei läinud tee serv laugelt alla, vaid pea kahemeetrise astanguna, mis oli betoonist põhjaga. Sille jäi ratta alla ja Indrek lendas jõkke, õnneks mõlema luud olid terved, kuid ehmatus väga suur. Kohver oli pilbasteks, samuti esipiduriheebel ja lenks kõver. Tükk tegemist oli ratta kättesaamisega kraavist, kuna perv oli vihmast libe ja lögane. Kuidagi me ta igatahes kätte saime ja varsti soojendasime end Danieli juures ning tõdesime, et tegelikult oli väga õnnelik õnnetus. Danielile oli vahepeal rahvast juurde tulnud ja kes need muud ikka olid kui noored eestlased ☺. Daniel tõi Palincat ja nii möödus kõigele vaatamata taaskord üks vahva õhtu.

 

Teel olles kohtab sõbralikke inimesi

Kodinate pakkimine kõigil ja osadel kodutee rataste all, mina seadsin gepsu Ljubljana ́sse, kuhu oli nõksa üle 1000 km. Soovisime üksteisele hääd ja üksi ma jälle olingi. Ilm oli väga palav, tegin ühes külakeses peatuse. Üle tee asus miski baar, mille ees kohalikud isandad istusid. Isandad viipasid mind enda juurde ja läks suuremaks pärimiseks, et kes ja kust ja miks jne. Üks tegelane kostitas mind külma mulliveega ja nii me seal siis istusime kampas jälgides liiklust. Kui neil parasjagu tööd ei ole, siis nad passivad liiklust ja ootavad, et keegi avarii teeks, siis pidavat päev korda minema. Igaühel omad hobid, mis seal ikka. Rattad veeresid ja bensiin vähenes paagis ning olingi jälle sugulasrahval külas. Kohalikelt kuulsin, et siinkandis olid suured üleujutused, millest oli palju märke liivakottide ja kohati saviga kaetud teede näol. Üks alla orgu viiv tee oli veel vee all, vesi ulatus rattarummuni. Szeged ́i linnas avastasin, et tagarehv on kuidagi pehmevõitu. Lisasin õhku ja lootsin salamisi mitte ebameeldiva üllatuse osaliseks saada. Õhtuks maandusin pisikesse külla künka nõlval, motelliesine parkla oli saviga kaetud. Regasin end motelli sisse ja küsisin adminni käest, et kas süüa ka saab kusagilt. Adminn itsitas imelikult ja vastas, et siit sa küll süüa ei saa. Küsimuse peale kust saaks, itsitas ta jälle ja ütles, et võibolla kusagilt mujalt, aga tema ei tea, kust täpsemalt. Kuna mul oli kõht jube tühi ja oma toiduvarud otsas, läksingi siis kusagilt mujalt süüa otsima. Lõpuks leidsin pisikese bensuka, kust sain võileibu. Sealsedki töötajad olid samuti väheke imelikud, tea kas üleujutused muutsid nad sellisteks. Hiljem motelli kõrval lehtlas süües, jooksis hullunud hobune üsna ligidalt mööda, ise samal ajal puristades ja hirnudes õõvastavalt. Hobu tiirutas seal niimoodi pea tund aega ringi, kuniks mina kotile ära pugesin.

 

Teel olles kohtab vanu ning uusi tuttavaid

Ärkasin varakult koos päikesetõusuga ja läksin välja vähki toitma. Kolakas seisis eemal, natuke imelikus asendis, tagarehv täiesti tühi. Mis seals ikka, katkusin ratta alt ja hakkasin lohvi vahetama. Vahepeal tuli üks vana jalgrattaga ligi, kel samuti tagurehv töss. Pumpasin ka selle täis. Varsti oli uus lohv paigas ja päike juba kõrgel. Ljubljana ́sse oli nõks üle 500 km, tahtsin õhtuks 6-7 ajal kohal olla. Silindrid paukusid, sajad vaesed mutukad leidsid oma otsa Kolaka esiotsas kui juba olingi Horvaatia piiril. Seekord valvurid kanepit ei pakkunud ja mina ei hakanud küsima ka. Mõne aja pärast olin Sloveenia piiril ning Horvaatiaga selleks korraks kõik. Kuna kiirteid ma põlgan, siis sõitsin mööda pisemaid ja väiksemaid radu. Käänlesin-väänlesin ja põristasin mööda külateid, mis olid üllatavalt heas korras, kuniks olingi Ljubljana ́s. Garmin juhatas mind vaevata tuttava tütarlapse Marika antud aadressile. Marika oli tulnud siia õppima 2009. Aasta sügisel ja esialgselt plaanitud 4-st kuust sai aasta elamist Ljubljana ́s. Korteris, kus ta pesitses, elas veel kaks tütarlast. Üks neist sloveen Ana ja teine pool-serblanna-pool-sloveen Branka. Vahvad ja sõbralikud neiud! Ljubljana meenutas natuke Tartut. Kena vanalinn Ljublanica jõe kaldal, miniatuurne – paarsadatuhat elanikku. Olemas oma Supilinn ja Annelinn, väga kodune väike linnake vahvate baaride ja urgastega. Samuti ülikoolilinn, mistõttu palju noori tudengeid eri Euroopa maadest. Õhtul vurasime jalgratastega mööda baare ja urkaid, kuniks korterisse ära vajusime.

 

Teel olles kaob vahel ajataju

Ljubljana ́s peatusin kaks nädalat, kuigi esialgne plaan oli seal veeta kõige rohkem neli-viis päeva. Selle aja sees sai tsikliga Itaalias käidud, vallutada Sloveenia Julia alpe, seal ka telkida ning Bledi järves ujumas käidud. Suurem osa ajast vurasime ringi vana rimaka Hyundaiga, millel puudusid dokumendid. Sellega sai Itaalias ka ujumas käidud, õnneks politsei meid kinni ei pidanud. Ilma dokustaatideta oleks nalja saanud kinnipidamisel. Vahepeal katkusin Kolakal karpad maha, kuna jõudu enam ei olnud. Need olid mõnusalt sodi täis. Küünlad panin uued. Peale seda oli kohe teine minek. Üldse olin mures, kas koju jõuangi, kuna esialgne plaan oli trippida max 5000-5500 km. Ljubljana ́sse minek lisas ca 1500 lisa km-t. Veokett ja hammakad olid üsna otsakorral, samuti esirehv. Tutvusin paljude toredate inimestega ja nii mõnigi pidu oli üsna meeldejääv. Eriti üks neist kui 15-korruselise maja katusel keset linna erinevaid pille sai mängitud vahvate tegelastega. Kokku peeti mulle kolm ärasaatmispidu, aga äraminemishommikul ärgates mõtlesin, et tegelikult ju mul kodumaale nii kiiret ei ole J.

 

Kodutee

Ikkagi tuli aeg, kus pidin lahkuma. Eelmisel õhtul teised veel naljatasid, et niikuinii sa kuhugi ei lähe. Ja ega ei tahtnud minna ka, kuidagi armsaks sai see väike linnake. Kohalikud juurvilja ja saiakestemüüjad teadsid mind juba nägupidi ja hommikuti vahetasime ikka paar sõna. Aga aeg pressis tõsiselt peale ja pidin kiiresti Eestisse tagasi minema. Ärkasin hommikul viiest ja hakkasin asju pakkima. Kella seitsmeks olid kodinad koos ning soovisin tütarlastele hääd ja paremat. Kurisoole näitas Garmin üle 2200 km. Plaan oli see pisike ots jutti koju sõita. Muret tegid ainult kett ja tagumine hammakas, mis olid väga otsakorral. Varsti olingi Austrias, ühes linnakeses silmasin vahvat kunstiteost. Keegi tegelane oli kokku keevitanud ettejuhtuvast vanarauast üsna tõetruu tsikli ja sinna juhi koos seljakotiga. Natuke haukasin Slovakkiat ja endalegi üllatuseks olin äkki Tšehhi piiril ning varsti pirakas Poolas. Kett tegi nüüd juba väga imelikke kroginaid kiirendamisel. Sõitsin 300 km vahedega e. bensukast bensukasse. Vahepeal tegin ka pikemaid pause kehakinnitamiseks. Kella 2-3 öösel jõudsin Warsaw ́isse, mis oliüsna inimtühi. Peamiselt liikusid taksod. Algul sõitsin linnas viisakalt lubatud kiiruse piiril, kuid taksod tuhisesid must mööda kui postist. Seadsin siis kiiruse taksode järgi ja niimoodi 90-100-ga oligi Warsaw poole tunniga läbitud. Suund Augustow ́i peale kui tundsin, et unemees on mind kätte saanud. Leidsin pisikese külakese ja keerasin bussijaama Kolaka peale tunniks tuttu. Ärgates piidles mind üks mutt suure huviga. Dobze (Tere, toim.) peale tegi mutt ruttu minekut. Olin taas energiast tulvil, mootor kärgatas ja kõrvus kostis hää muusika. Augustow ́is tankisin ning keerasin kettipingutid täiesti põhja, kuid ega see suurt enam aidanud – kett oli täiesti välja veninud. Veel avastasin tagahammakal mõned hambadpuuduvat. Allesjäänud hambad olid otstest nii teravad,et kasuta naasklina. Koduni oli veel üle 800 km.

Muusika mängis, meel oli ergas ja varsti olingi Leedus – kodu käega katsuda.Esimeses Statoili bensukas tegin juttu eestlasest rekkamehega, kes kodu poolt tuli. Pärisin eelseisva ilmastiku kohta. Rekkajuht ütles, et ta pole ammu sellist vihma näinud kui see, millest ta mõni aeg tagasi läbi sõitis. Ja see veesein oli väga kaua kestnud. Ajasin siis vihmakombe selga ja mõtlesin, et kui hull see ikka saab olla. Umbes 3 0km pärast oli veider vaatepilt eespool. Maa peale oleks nagu valge pilv maandunud ja varsti olingi selle sees. Algas tõsine raju. Vihm peksis nii meeletult, et isegi läbi varustuse oli suuri piisku tunda. Visiir läks uduseks, lahti hoida ei saanud, kuna siis peksis vihm valusalt näkku. Tee ise nägi välja nagu jõgi, orienteerusin eessõitva rekka tagatulede järgi. Peeglitest nägin taga sõitva rekka tulesid, see muidugi ohutut pikivahet ei mõistnud hoida. Kukkumist ei tahtnud ette kujutadagi, see oleks lõppenud rekka rataste all kindlasti. Peatust ei tahtnud ka teha. Mõtlesin, kaua see ikka kestab ja sõidan sellest ruttu läbi. Minu kahjuks kestis see raju pea 80 km ning äkki, nagu võluväel, sõitsin seinast välja ning päike paistis jälle. Peeglitest nägin ainult halli ollust kaugenevat. Märkasin parklat ja keerasin sisse, ennast ja varustust kuivatama. Absoluutselt kõik oli läbimärg. Peesitasin seal niimoodi pea tund, kuni edasi vurasin. Kett oli vahepeal veel mõned hambad ära söönud ja allesjäänud olid nüüd jube kõverad. Kiirendada enam ei saanud, kuna siis haaras kett hammastest ja järas neid isuga. Peale Riiat peesitasin mere ääres paar tundi, puhkasin taguotsa ja käisin ujumas. Imestasin, et väsimust peal ei ole. Oldud lenksus ju pea 30 tundi. Merevesi värskendas rännumeest ja asusin viimaseid sadu km-d läbima. Lugematu arv töötaktide pärast olingi Iklas. Üle piiri veeresin üleviskava ketiga. Häädemeestes tegin peatuse, nagu alati kui piiri tagant tulen ja seegi kord, nagu juba traditsiooniks saanud, oli müüja väga tõreda olemisega. Tere tulemast kallile kodumaale tagasi kui väheke sarkastiline olla ☺.

Õde ja Argo helistasid vahepeal, et tulevad mulle vastu. Kohtusime Kobra bensukas. Kõigil oli hea meel jälle üksteist näha, kuid mul ei olnud nii hea meel näha tagumist hammakat. Pooled hambad olid oma teed läinud, allesjäänud olid kohutavalt kõverad. Kuna teised sõbrad peesitasid Pärispea poolsaarel, siis otsustasime Kurisoo asemel põhjarannikule sõita. Kett küll ragises ja viskas üle, kuid olin kindel, et selle lisa 160 km, mis Kurisoolt Pärispeale ja tagasi jääb, peab vastu. Ja pidaski! Sõbrad grillisid hoogsalt vorstikesi ja lasid õllel hea maitsta. Nautisin toredat seltskonda valgel suveööl ning meenutasin kui palju vahvaid seike ja toredaid inimesi kohtasin viimase kuu ja 7000 km jooksul. Esialgsest plaanist Musta mere äärde jõuda ei tulnud midagi välja, kuid see-eest sain uusi tuttavaid Ljubljana ́st, kellele järgnenud talvel juba häälega külla läksin ☺.