Sõbrad Batman, Randel, Raul ja Upitaja otsustasid 2017 aastal Pamiiri mägesi vaatama minna, ja kuna mina olin neid künkaid juba kaemas käinud, oli meil talvel mitu info jagamisõhtut. Kord tegin nalja, et lähen saadan neid kusagile Venemaale ja omale sobival ajal kusagil ristmikul pööran otsa ringi ja tulen koju tagasi. Talvest sai suvi ja sõprade plaan aina edenes. Tuli välja, et Kasakad enam eestlaste käest viisat ei taha ja oleme nüüd suured sõbrad. Batmanil tuli meelde minu nali ja küsis, et kas tulen siis saatma või kuidas? Kuna Kolakas ei olnud Kaspia merd näinud, siis otsustasin talle seda lombikest näidata. Tegin kiire arvutuse, et nädalaga on 6000 km täiesti teostatav. Peale selle oli ärasõit 21 juuli, nii et minu koju saabumine ajastus täpselt Jõgetreffi alguseks. Mõeldud ja tegutsema. Kuna viisa tegemine tavapärase ajaga võtab 11 päeva aega, tegin selle ära nii, et minemise samapäeva õhtupoolikul sain selle ilusti kätte. Kolakal vahetasin õli ära, kontrollisin pidurklotse, vedasin esituledele parema toite otse akult, sest pea 300 000 km sõitnud rattal tuli toidet peale ainult 11,4 volti. Tulemuseks 12,6 volti ja eredamad tuled. Pakkisin kodinad ning valmis ma minema olingi.
Start Streetmoto juurest
Raul ja Upitaja otsustasid juba neljapäeval lõuna-eestisse Koidula külje alla ühte tarekesse valmis minna. Teised kaks said alles reedel peale viit tulema. Otsustasin ka neljapäeval alustada. Reedene piiri ületus Koidulas võttis aega, kuna Raulil ja Upitajal olid 2017nda aasta rattad ja venelased arvasid hirmasti, et nad tahavad need seal rahaks teha. Nii tuli neil tavapärasest rohkem pabereid täita. Kolakale aga öeldi teretulemast vana sõber ja asi ants. Millegi pärast pandi mind teejuhiks ja nii oligi järgmised ca 2700 km. Reedel me piirist väga kaugele ei jõudnud, ca 200 km kuna Batman ja Randel pidid ka järgi jõudma. Leidsin vahva kohakese järve kaldal natukese off-roudimisega. Algas tavapärane rutiin, mina otsisin lõkke materjali, Raul priimuse peal toitu tegema, Upitaja telki püstitama. Igatahes mõnus teel oleku tunne jälle, oli ju 2016 aastal mota-reis välismaale täitsa ära jäänud. Kella ühe paiku öösel saabusid ka lõpuks Batman ja Randel. Nüüd oli kamp ilusti koos ja viis sõpra Batman KTM 990ne, Randel ja Raul uute African Twinnidega ning Upitaja KTM 1090 Adventurega. Minul ikka vana sõber Kolakas ehk Yamaha XTZ750 aastast 1996. Leppisime kokku, et üritame võimalikult kiiresti ja palju päevaga sõita, kuna tegemist puhtalt transiidiga. Nii siis oli äratus varakult. Esimese laagrihommiku kohta saime üsna kiiresti toimetused tehtud ja asusime künkast ülesse sõitma suurema tee peale. Kuna Batman ja Upitaja alles õppisid oma uusi raskeid rattaid tundma, siis neile oli see isegi väike väljakutse. Mõlemad mehed sõitsid varem 170 kiloste ratastega. Raul jäi veel laagrisse asju kokku panema. Aeg läks aga Rauli ei kusagil. Sõitsin alla tagasi, Raul tatsas mööda platsi ringi arusaamatult kätega vehkides. Tsiklivõtmed kadunud! Korraga tundis ta jala all midagi ja käes võtmed olidki. Ca tund sõiduaega oli läinud! Leppisime kokku, et laagris enam võtmeid eest ära ei võta ja kui võtamegi, siis paneme need paremasse jope taskusse. Ning igaüks võib omale sobival hetkel küsida kellegi käest kus tema ratta võtmed on! Ja nii oligi edaspidi.
Raul otsib võtmeid
Paagid odavat vene bensiini täis(ca 65 senti liiter), võtsin suuna Astrahani peale läbi Smolenski. Kuna venemaal on tsikkel vist püha ja politsei neid eriti ei puudu, võtsin kiiruse nii 120-130 km/h. Venemaa liiklus on äge ja kiiresti sõita on seal mõnus. Teed on korras, vähemalt suurematel trassidel, ainult anna gaasi ja hoia silmad ning meeled erksad. Selle rütmiga harjusin kiiresti ja möödasõidud läksid nobedalt peale esimest venemaal sõidetud päeva ca 750 km. Laagri leidsime põllu servas kerges vihmasajus. Edasi oli juba laagrirutiin.
Teine laagriõhtu
Hommikul saime kiiresti minema, kuna kõigil olid võtmed kenasti alles ja eks me naljaviluks ikka küsisime ka üksteiselt a`la stiilis: Batman kus su ratta võtmed on? Kuna teised olid eelmine päev tublid olnud ja ilusti mu tempos püsinud, lisasin hagu juurde. Kulgesime nii 120-140, kohati 150 km/h. Kuni 140 km/h on Kolakaga täitsa mõnus lasta, üle selle tunnen, et teen mootorile juba natuke liiga, vana ka teine juba.
Rehviparandus töökoda
Venemaal on toredad külad
Peale Yeletsi linna proovisime maksulist teed M4. Maksta tuli üsna tihti aga õnneks mitte palju. Maksta sai sulas ja kaardiga. Liiklust oli väga palju ja see aeg, mis sai teel kiiresti sõita, selle kaotasid järgmises teemaksu koridoris järjekorras istudes. Seal trügida ei julgenud tsiklitega, mingi austus peab ka olema. Kõige hullem oli järjekord tanklates tankides kiirteel. Seal läks ropult aega. Peale Voroneši linna suunaga Volgogradi peale me enam kiirteele ei läinud. Mõtetu aja ja raha raiskamine. Batmanil hakkas ühes bensukas lisakanistri korgi vahelt bensiini immitsema. Astusime sisse ühte autokauplusesse, kus müüjad kenad daamid. Tekitasime daamides kenasti elevust. Kuna üritasime seda kanistrit seal poe ees remontida, tulid ka daamed piiluma meie tegevust. Algul häbelikult küsisid kas pilti võib meist teha, no ikka võib. Hiljem juba muutusid julgemaks ja pildistamine läks lahti. Kartsid ainult, et boss ei näeks.
Autopoe daamed tahtsid pildile
Kuna olime üsna edevalt liikunud otsusatasime mitte Volgogradi päris välja sõita, kuna siis oleks juba päris õhtu käes olnud. Nii siis laagri panime püsti peale 730 km läbimist Medvedi nimelise jõe kaldal. Sinna juhatas meid suurema tee pealt tore perekond kes sealt just tuli. Jälle sain tõdeda, et venemaa on kõva maa. Telgi vaiad ei tahtnud kuigi maase minna. Mul uue telgi ostmine plaanis ja seekord tuleb kindlasti selline, kus püstitamine ei vaja vaiade olemas olu! Mägedes ja pehmes liivas on see eriti vajalik! Nagu ikka, söök, jook, jorisemine ja magama. Transiidil ei ole õhtuti pikka pidu, rõhk on läbitud kilomeetritele.
Minu hüüdnime nimelise jõe kaldal
Hommikul laagrimelu kokku korjatud, oma prügi kottidena kaasa pakitud, asusime jälle teele. Suund Volgogradi, endise nimega Stalingrad kuni aastani 1961. Mootorid urrasid kõrgel pöördel ja kilomeetrid kogunesid jõudsalt. Muusika taktis tegin möödasõite vuh ja vuh, ise samalajal jälgides, et teised ka ilusti järgi oleks. Volgogradis otsustasime ka natuke ajalooga tutvust teha. On ju seal ilmatu suur Mamai kurgaanil kõrguv Stalingradi lahingu sangarite mälestusansambel. Betoonist valmistatud mõõka käes hoidev naine on 80 meetri kõrgune. Suuremat daamet annab otsida! Muuseumi väljak oli rahvast täis ja ilus suveilm ka, miks mitte.
Mamai Kurgaan
Daame üle vaadatud, hakkasin linnast välja minevaid teid uurima gepsust. Ühiselt sai otsustatud Astrhani poole minna Volga jõest idasse jääva tee kasuks. Esiteks ei ole kiirtee, liiklust äkki vähem ja kindalsti ka huvitavam. Ja nii oligi, tee oli heas korras, liiklust vähe….lust, ei muud. Veel panime tähele, et maastik muutus kardinaalselt stepi laadseks nii 30-50 km pärast Volgogradi.
Maanteel
Päevast sai õhtu ja nii hakkasin platsi otsima kuhu meie laager maha panna. Valisin suvalise rajakese jõe poole ja ideaalne plats sai leitud Volga jõe ühe haru juures. Vesi oli soe, maapind lehma kooke täis ja päike hakkas vaikselt loojuma. Taevas oli täis värve, mille taustal hakkas käima vilgas laagrielu. Pannil küpsenud söök ja sinna kõrvale kohaliku veini, ahh see mõnus. Kilomeetreid kogunes sellel päeval 560.
Kinkisime Batmanile ilusa kleepeka :)
Neljanda õhtu päikeseloojang
Hommikul äratasid meid lehmad kes meie „eravaldusest“ lihtsalt luba küsimata läbi jalutasid. Muidu toredad loomad aga noo nii ikka ei tehta. Moodne karjus venemaal ajab oma lehmi loomulikult motaga, Minskiga täpsemalt. Kuna küljejalg oli vast suuremast karjatamisest ära irdunud, kandis karjane lenksul lauajuppi mida sai siis tsiklitoena kasutada. Igatahes karjane tuli põrra-põrra mütsilotu peas ja koni hambus. Uuris meid, rääkis ja siunas, et talv oli karm old ja nüüd karjamaad kõik vee all. Et see sama meie arvates Volga jõe lisaharu on hoopis tegelikult üleujutatud härrale kuuluv karjamaa. Tuletan meelde, et siis oli juuli lõpp, pidi ikka karm talv olema!
Lehmad ülbitsevad :)
Varsti olimegi piiril mis läks üsna kiiresti ja midagi suurejoonelist ei olnud. Kui piiri alast välja saime, tulid kohe rättidega kaetud tegelased meie ümber, endil raha pakid käes. Vahetuskurss kõigil üks, valisin välja kõige vähem pealetükkiva tegelase ja big bisnis sai tehtud 100 euro näol ja mina sain endale ca 36 000 kohaliku raha. Kusjuures Denged on ilusad värvilised kupüürid.
Valuutavahetajad
Kasahhis on soovitav ka kohe liikluskindlustus piiril teha, politsei on seal jubedalt korumpeerunud ja raha peal väljas. Seega soovitan kindlustus kohe piiri ära teha, kuna Mendistanis politsei käest pääsu ei ole, see on fakt! Kindlustuse saab teha kohe piiri puntkis olevas soojakus. Vanad elavad seal kohapeal ning kõik vajalik selleks on olemas. Kindlustajaonu ütles, et üks kuu on miinimum ja maksab 10 000 denget. Tundus kuidagi kallis! Ütlesin, et mul vana ratsu ja see ei maksa euroopas suurt midagi. Onu vaatas lakke, vaatas põrandale vaatas arvutit ja arvas, et 5000 on päris hea summa olevat. Nii arvasin minagi ja diil sai tehtud. Eks petta sain niikuinii aga vähemalt oli teadmine, et 50% tingisin alla.
Uurisin rahavahetajate käest kuidas ees ootav tee kvaliteet on. Vastuseks sain, et siin ei ole teid!? Kuna ma olin kolmandat korda kasahhide juures, siis teadsin, et natuke ikka on ja mõned on päris head. Aga selles kandis on tõesti teed kehvad pehmelt öelda. Soovitati natuke ringiga minna Atõrausse. Otse pidavat paras piin olema. Teised said ka oma kindlustuse bisnisi tehtud ja keerasime kohe piiripunktist paremale.
Kasakate teed on sirged ja huvitavad :)
Kasahh on lahe, mulle seal meeldib. Sellist avarust ja vaatekaugust annab otsida. Eks kunagi Mongoolias näeb ka :) Tee oli nagu ta oli, aukus, laines, rööpas ja mingit pidi veel. Aga ei olnud nii hull, et 80-90nega lasta ei saaks. Valvas pidi olema löökaukudega, ei muud. Esimeses tanklas lasime bensiinil voolata, alla 40 euro sendi liiter :). Bensukatädi arvutus oskused jätsid soovida, aga suurema kärata sain ikkagi õige summa tagasi. Varsti olimegi Kaspia merest natukene ligemel kui me kunagi olime olnud. Loomulikult võtsime esimese rajakese steppi ja merd otsima. Rada oli algul kivine, siis pehmeliiv ja edasi juba kunagine merepõhi kus sai peale anda. GPS näitas, et olen ammu juba Kolaka paadiks ehitanud ja seilan merel. Reaalsus vähekene teine. Lõpuks hakkas ka vesi paistma. Madal lomp ei muud erilist. Kui oleksime tahtnud ujuda, oleks vist pidanud veel 5 km sõitma meres, et natukenegi sügavust oleks. No selge, meri nähtud ja vehkat.
Kuskil seal on Kaspia meri
Kaardi järgi oleme otsapidi Kaspia meres
Tagasi suure tee peale
Varsti oligi Atõrau linn ja peatusime bensukas. Siin oli koht kust alustasin koduteed. Teised seda muidugi veel ei teadnud. Panin paagi täis ning ütlesin, et nüüd peate ise hakkama saama, teie ärasaatmispidu on minu jaoks läbi ja ma lähen nüüd koju. Teised olid üllatunud, et juba lähedki. Surusin kõigil käppa ja soovisin ägedat seiklemist Pamiiri poole. Võtsin suuna otse põhja ja andsin minna. Loomulikult oli mul kahju tagasi minna, igavesti äge seltskond jäi maha. Teiseks ootasid neid ees vahvad maad kuhu tahan ka ise veelkord tagasi minna aga mitte seekord.
Reisi kaugeim punkt
Päike paistis läänes juba üsna madalalt, ees paistis tohutu avarus ja pikk sirge asfalt, mis oli üsna heas korras ja nii sai mõnuga peale anda. Veel enne loojangut põikasin pisikesse külapoodi kust sain õhtusöögiks pelmeene, terava atšika kastme, miski hea veini ja nii oligi. Peale küla võtsin esimese ettejuhtuva rajakese lääne poole stepis. Endalegi üllatuseks leidsin veekogu varsti, ümberringi ei ühtki hingelist, ainult hobuste kari eemal päikeseloojangu taustal ja täielik vaikus.
Mõnus
Ruttu telk püsti ja siis hakkas valgusemäng pihta. Loojang värvis pilvi pidevalt ja selles meeletus avaruses on see kõik väga võimas vaatepilt. Viivuks tuli välja ka kuu sõõr, mis taevas ca 20 minutit rippus ja siis kadus. Sain aru, et selle sama õhtu pärast oligi vaja maha sõita kogu see maa, see oli seda väärt. Olin ainult mina ja minu mõnus üksindus. Kolakale olin ka tänulik, et ta mind nende aastatega kordagi alt ei ole vedanud ja igavesti ägedatesse kohtadesse on viinud. Teel olles ja kodus olles ka ma ikka suhtlen temaga. Usun, et positiivsed jutuajamised tehnikaga mõjuvad hästi ja ratas püsib tänu sellele rohkem koos. Eks ole juhtunud nii mõndagi aastate ja kilomeetrite jooksul aga koju on ta mind alati toonud. Sitke ratas igatahes kuigi on teine üsna vana ja ega ma teda hellitanud ka ei ole. Seda siis teede valiku suhtes. Ühesõnaga nautisin õhtut ja juurdlesin seal Kolakaga elu mitmekesisuse üle ja kuidas mõni valik viib teiseni jne.
Otsin telgile kohta
Ärkasin juhuslikult enne päikesetõusu ja värvide mäng algas taas. Tegin kohvi ja olin esireas selles vaatemängus. Selle päeva eesmärk oli olla Togliatti linnas. Nimelt juhuste kokkusattumuste puhul oli töö asjus seal üks tore inimene ja loomulikult lähen külastan teda. Ahjaa, eelmine päev sai tsipa üle 500 kilomeetri sõidetud. Päris hea tulemus arvestades, et see oli koos piiriületusega ja Kaspia mere külastusega.
Hommik ei olnud kehvem :)
Nii siis ees ootas natuke vähem kui 700 km. Tee oli hea ja kiirus mõnus. Palju kohtasin hobuste karju, mõned olid ca 30 pealised ja jooksid vabalt mööda steppi ringi, äge oli neid jälgida. Mõnda karja aeti Nivaga, moodne värk!
Esimesed 200 km tehtud, tegin tankimispeatuse. Sõbralikud ja uudishimulikud inimesed olid bensukas. Korraga kargas bensukasse vanem härra, kes kisas midagi segast mototsikla kohta. Välja minnes tõdesin, et Kolakas on Kasahhi asfaldisse küljejalaga augu teinud ja on kohe ümber kukkumas. Tänasin härrat ja otsisin vähe toekama asfaldilapikese. Kohv rüübatud, paagis 30 liitrit bensiin, mis maksis vähem kui 12 euri, andsin kolvidele valu kuniks oli esimene kohtumine politseiga. Ületasin kiirust ja päris tublisti. Mõtlesin proovida, et räägin nendega üks kõik mis keeles peale vene keele. Uus Škoda pööras ringi ja tuli mulle suure hooga vilkurite saatel järele. Eelmistest kordadest teadsin, et võib minna huvitavaks. Autost astus välja nooremapoolne tegelane, tervitasin teda inglisekeeles ja samalajal kätt andes ja jäin ootama mis edasi saab. Kordnik küsis venekeeles kuhu kiirustad, minna selle peale, et I`m from Estonia! Kutt vahtis mind, uuris ratast ja siis küsis dokumente. Näitasin oma asjad ära, kiitis, et kindlustus olemas ja puha. Ja siis hakkas ikka kiirusest rääkima, mina selle peale korrutasin, et Russia ja Togliatti. Tüüp sügas kukalt ja oli arusaadav, et ta ei jaga inglisest midagi. Üritas veel midagi selgeks teha aga lõpuks lõi käega ja soovis head teed. Otsustasin, et edasi võtan vähe vaiksemalt, esiteks ei olnud mul nii kiire ja teiseks oli ees Oralski linn ning politseide tihedus kasvab kindlasti. Nii oligi, mõned tulid veel vastu aga minu 110 km/h kiirus ei tundunud neile huvitav kuniks ikkagi ühele tundus. Jälle vilkurid ja tee äärde seisma. Seekord oli vennike enesekindlama olekuga kui eelmine. Kutsus kohe autosse ilma pikema jututa. Mina tegin näo, et ei saa aru mis ta minust tahab ja et siin päikese käes on ka mul päris lahe olla. Tüüp ei jätnud jonni ja korrutas, et tuleb protokoll. Kuna see sõna on rahvusvaheline, siis otsustasin, et Škodas võib ju kohalikega juttu ajada natuke. Teine tegelane oli väheke tagasihoidlikum ja suurem osa ajast oli vait. Korrutasin neile inglisekeeles, et estonia ja turist ja Togliatti jne. Tema vastu ikka venekeeles, et kiirus suur ja paeb minema Oralski ning trahvi välja kirjutama ja, et seal ma saan kohe automaadist raha välja võtta ja ilusti kohe ära maksta neile. See plaan minu omaga kokku ei läinud. Lõpuks küsisid otse 100 euri!? Mõtlesin endamisi, et eriti ahned vennikesed, ületasin ainult 15 km/h kiirust. Kiitisn nende sirgeid teid ja ägedat avarust inglises, nemad vastu venekeeles, et 100 euri on täiesti tore summa neile maksta. Lõpuks üks avastas, et nutifonis on ju translate olemas. Nii siis kirjutasin neile vastuseks nende 100 eurose summa peale, et seda on ikka ülearu palju. Hiljem kodus numbreid kokku lüües avastasin, et see summa oleks pool minu reisi eelarvest olnud, pluss visa. Õnneks sai neil vist internet otsa ja sellega ka meie üksteisest arusaamine. Minu pluss oli, et ma midagi ikka neist aru sain! Siis üks arvas, et me võiks minu telefoniga edasi rääkida. Mina vastu, et loomulikult ja ulatasin neile oma nupudega totufoni. Vennikesed vaatasid seda ja arutlesid omavahel, et vaata kus reisuline, sellel mehel pole ju üldse raha kui nii igivana telefon taskus on. Ratas näeb ka üsna räbal välja ja no kurat, meil on juba tund tema peale aega kulunud, las läheb. Teate kui raske oli sellel hetkel naeru kinni hoida seal istudes, õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Lõpuks anti mulle load tagasi ja sooviti head koduteed. Tänasin ja olin õnnelik oma vana Samsungi telefoni üle.
Edasi otsustasin, et üle saja enam ei lase, sest rohkem ma ei tahtnud konditsioneeriga Škodas istuda. Varsti olingi piiril ja selleks korraks Mendistaniga kõik. Piiril oli autosi palju, sõitsin neist ette ja juba viipas valvur, et tule aga tule piiralasse sisse. Loomulikult läksin ise samalajal unustades, et mul on veel 16 000 denget taskus mis oleks vaja ära vahetada. Need denged on mul siiani alles. Üritasin neid küll Togliattis ümber vahetada aga tulutult. Nii, et kes tahab dengesi, siis võtke ühendust :) Peale piiri läks kõht tühjaks ja hopsti oli tee ääres silt, kus pakuti koduseid kasahhi toite. Sööke pakkus Kasahhist pärit perekond, kes oli sinna endale õdusa kohakese loonud. Isegi jurta oli ehitatud. Söögiks valisin perenaise soovitusel traditsioonilise kasahhi kana, sinna juurde salatit ja kompotti joogiks. Peremees küsis kas ta võib minuga vestelda kui ma söön. Otseloomulikult võib, rääkis oma elust kuidas ta sinna sattus, poliitikast, uuris eesti elu kohta jne. Korraga tõi välja kolme keelega banjo laadse pilli ja hakkas mängima. Mina sõin ja tema mängis, lapsed kilkasid ümber meie. Kui söömise lõpetasin, tõin välja Baikalilt Olhonni saarelt kingituseks saadud Mongooliast pärit parmupilli. Tegin neile vastu etteaste. Selle peale toodi välja rahvariided ja pandi mulle selga. Nüüd oli pildistamise aeg jurta ees. Südamlik ja soe perekond oli, teineord sinna satun, siis külastan kindlasti.
Kasahhi rahvarõivastes
Tore perekond ja maitsev toit oli
Varsti olingi Togliattis, kus ootas mind Park hotell Volga kaldal. Retseptsioonis ütlesin oma nime ja ulatati võtmed. Mõnus oli üle pika aja voolava vee all jälle pesta. Õhtu möödus toredas seltskonnas ja maitsva õhtusöögiga. Käes oli kolmapäeva õhtu ja minu plaan oli olla reedel Jõgevatreffil. Kilomeetreid sinna ca 1900.
Vaade hotelli trepilt
Soovisin hommikul jällenägemiseni ja läksin linna peale pankasi otsima, et Denged rublateks vahetada. Peale viiendat panka lõin käega, las nad siis olla, küll tulevikus kuluvad ära. Tegelikult on see täiesti müstiline, et suurtes pankades ei taheta oma naabermaa raha vahetada?! Nii kella 10ne paiku sain hommikul liikuma kesklinnast. Ilm oli ilus ja liiklust üllatavalt vähe, juu siis puhatakse lõuna pool. Ületasin suurt hüdroelektrijaamatammi, kus autod sagisid meeletult ja ennnäe, politseigi seal sagimise keskel. Korraga kuulsin röökimist: Hei mototsiklist….stoi! Vaatasin tagasi ja politsei vehkis kätega, et ikka seisma jääksin. No nii, mõtlesin, et mis ma nüüd siis tegin valesti?! Aga tuli välja, et valesti tegin ainult seda, et siin ringi reisin ja talle väga huvitav tundusin. Küsis kust tulen, kuhu lähen, kuidas mota vastu on pidanud ja kuidas üleüldse elu on. Väga muhe vana oli, vaatas ka igaksjuhuks mu juhilube ja soovis head koduteed. Kilomeetrid kadusid minevikku ja tulevikus oli neid kuhjaga veel ees kuniks oli vaja jälle tankida. Venemaa bensukad, vähemalt suuremad on viisakad ja euroopalikud. Saab sooja süüa ja isegi slaavimeeste lemmikuid üleõlakotte osta. Tegin sööki ja vaatasin palju veel sõita on. Piirile oli natuke üle 1600 km. Kell näitas tsipa üle keskpäeva. Hmm, paras ironbutti harjutus mõtlesin, polegi ammu teinud. Bensukast tšekk tõestuseks, et just siin tankisin sellel kellaajal ja edasi. Tuju oli hea ja kilomeetrid kadusid. Ainuke jama oli, et muusikat enam mu kiivris ei kostunud. Peale seda kui pistsin Cardole aku panga järgi, see enam voolu sisse ei võtnud. Nii siis uhasin tuulevuhinas ja Kolaka sumpa möirgamise saatel. Esimesed kolmsada km ilma peatumata möödusid kiiresti, ei olnud tunnet ka, et tahan peatust teha ja sirutada ennast. Sirutada saab ju ka sõiduajal. Üleüldse saab sõites teha näiteks kükke, kätekõverdusi, venitusi jne. Seega panin edasi. Lõpuks läks kütus reservi peale paagis ja vaatasin bensuka. 446 km järjest ilma peatumatta. Minu isiklik rekord igatahes, mingit punnitamist ei olnud. Paak täis, mõned šokolaadid ja edasi. Moskvo oli juba kiivri viske kaugusel. Niimoodi üksi sõites ilma muusikata tekivad ikka igasugu mõtted kiivri alla. Õhtu poole hakkasin endale anekdoote rääkima. Ja siis korraga sain tuttavaks Keviniga Sloveeniast. Igavesti lahe tüüp oli, rääkis elust ja kuulas alati ära minu arvamuse ega seganud vahele. Eriti meeldis mulle ta fraas: If I start to ride, it seems to me that everybody stops, becouse they are so slow :) Nii me siis Keviniga Moskvosse jõudsime kuskil kella 11 paiku õhtul. Kevin arvas, et peaksime ikka kesklinna ka ära vaatama, pole ju kunagi linnas sees käinud, alati ringiga läinud. Kuna kell oli hiline ja arvatavasti liiklust vähe põrutasin otse südamesse. Loomulikult oli liiklust vähe :) Viie realine tee oli autosi täis. Alguses hoidsin paremal pool asuvates ridades kuniks märkasin, et tsiklid panevad mõnusa hooga vasakul pool ridade vahel. Ühesõnaga on vist kirjutamate reegel seal, et 5nda ja 4nda rea vahel on motade rida ja autojuhid teavad seda ja respekteerivad, andes ilusti teed või minnakse olenevalt siis rea numbrist kas vasemale poole või paremale poole, et motale ruumi teha. Krt see oli üks äge sõit, lasta suures linnas mõnusa hooga autodest mööda siuh ja siuh. Vahel pidin küll küünarnukid koomale tõmbama, et läbi mahtuda aga mahtusin ilusti ja keegi ei signaalitanud või ülbitsenud. Mota kultuur on seal igatahes paigas ja see on äge! Vahepeal läks kiirus ja liikluse tihedus nii intensiivseks, et kohati tundus see kõik telekamänguna. Kevin arvas ka, et peaks väheke puhkama. Bensukas paak täis, väike söök ja edasi. Peeglisse jäid meeletud kõrghooned miljonite inimhingedega. Päris punasele väljakule seekord ei läinud, see jääb teiseks korraks. Tegelikult võiks minna lihtsalt nädalavahetuseks Moskvasse motaga sõitma ja selle hullumeelse linnaga lähemalt tutvuda. Hommikul sõitma hakata, siis õhtuks kohal naksti. Kevinile meeldis ka see idee ja arvas, et tahab kindlasti kaasa tulla.
Moskva jäi üha kaugemale ja mina tundsin, et väsimus hakkab vaikselt peale tulema. Teiseks olid mõned teetööde lõigud ja pimedas polnud just väga tark seal uhada. Kolmandaks olin lubanud Togliattis, et öösõitu ei tee. Kell oli üks öösel kui keerasin end Kolaka peale kerra ühe bensuka suure parkla taganurgas. Jäin üsna kiiresti magama. Unes nägin meeletuid ummikuid ja autosi. Ülesse ärkasin nii enna kella 4, päike ei olnud veel tõusnud ja üsna jahe oli, kõigest 13 kraadi. Priimus naeratama ja kohvi keetma. Kiirelt väike söök ja juba ma teel olingi. Temperatuur langes 9 peale. Pidasin kinni ja hakkasin vihmajopet peale panema, et soojem sõita oleks. Väljas oli suur udu, ja siis hakkas peale järjekordne värvidemäng. Päike pressis ennast läbi udu karjamaa taustal. Liiklust praktiliselt ei olnud. Ahhetasin seal oma pool tundi kuniks avastasin, et mul ju Ironbutt käimas. Hääled sisse ja tuld. Vihmajopega oli oluliselt soojem sõita, kuna see hoidis tuult ja külma õhku kinni. Kevin seletas maas ja ilmast, arutas erinevate elulaadide üle, inimsuhetest ja nii edasi. Mina samal ajal andsin peale ja möödusin autodest ja rekkadest täie hooga.
Sealt kuskilt tuleb varsti soojus
Venemaal mõõdab politsei kiirust enamasti kaameratega, mis on nii paar kolm kilomeetrit enne patrulli paigutatud mõlemale poole teed. Õppisin ära, et kui tee ääres võsas passib eravärvides Lada, siis järelikult tulevad sellest Ladast välja juhtmed millede otsas on kaamerad. Oli kuidas oli aga kaameratesse lendasin vahel ikka päris suure hooga sisse. Peale kaameraid lasin hoo maha, sest ees ootas patrull. Möödusin neist viisakalt ja nemad olid samuti viisakad. Mõni viskas tervituseks isegi pöidla püsti. Varsti olin Pustoška linnas ja sealt piirile oli veel ainult natuke rohkem kui 200 km. Väsimust ei olnud ja kondid olid ka soojendava päikese käes oma kanguse kaotanud. Tsipa enne kella kümmet olin piiril, see siis kohalik aeg. Tegin väikese arvutuse ja sain aru, et 1600 km möödus 23 tunniga….jessss :) Ironbutt oli tehtud. Luhamaa piiril läks enamvähem kiiresti. Meeldiv oli kuulata kuidas vene tolliametnik küsis üsna heas eestikeeles, et kust ma tulen. Vana oli meeldivalt üllatunud minu reisi üle ja kui kiiresti ma selle läbinud olin. Samas oli ka hämmingus, et miks sõita lihtsalt niisama maha ühe nädalaga 6000 km. Ega ma ise ka ei tea täpselt miks ma seda tegin. Igatahes oli seda vaja ja jube äge oli lihtsalt sõita, sõita ja sõita. Paberid korras, olingi tagasi kodumaal.
Varsti ongi kodumaa, sääse püüdja tegi tööd korralikult
Kuna kell oli vähe ja Kolakal veel 300 000st kilomeetrist pea 300 km puudu otsustasin lõuna eestis enne Treffile minekut ringi vaadata. Kella kolmeks päeval olin Treffi väravas, seljataga jutti 1900 km ja kokku pea 6000 km nädalaga. Mõnus oli olla, üllatuseks ei olnud ka suurt väsimust peal. Laupäeval sõitsin veel väheke ringi ja tegin Kesk-Eesti Tuuri jaoks rada valmis. Sättisin nii, te Treffile tagasi jõudes oli odomeetril ees kõik üheksad. Viimase 100 meetrit tegin telklas ja 300 000 km täitumise puhul kallasin Kolaka šampaga üle koos vahvate moto-orienteerujatega. Kokkuvõtteks oli äge ärasaatmispidu :)
Ja ongi 300 000 km täis ehk uus ring